Juhi nägu särab: muudame töökorraldust!

Raimo Ülavere juhtimine ja leadership 3 kommentaari

“Muudame töökorraldust. Teeme nii, et Ants hakkab tegema osaliselt Anne tööd ja Jaanus läheb Antsu asemele ja ….” Juhi nägu särab. “Aga mis saab Toomasest?” küsib keegi. “Jah, Toomase tööd tegelikult meil üldse vaja polegi. Me oleme väga efektiivsed.” Kuulajad ohkavad, kes seda välja näidates, kes sisemuses. Neil on kõrini. See on kolmas muutuseidee viimase kolme kuu jooksul. Ning nad teavad, et sellega muutustemaraton ei lõpe. Vähemasti selle juhiga mitte.

Töö reorganiseerimine on reeglina juhtide esimene vastus probleemidele. Ning see on ka enamlevinud viis sihtide poole liikumiseks. Paneme osakonnad kokku, jagame osakonnad lahku, koondame tegijad ühte ruumi, jagame tööd uuesti laiali, kirjutame uued ametijuhendid, paneme inimesed positsioonidele ja … tuld! See on nagu malemängus etturite liigutamine, see ongi see päris juhtimine – selliseid asju välja mõelda ja teha ongi juhi töö ju! Trrrrr, vale!

Võib-olla tasuks enne muutuseplaani koostamist küsida – kas see on ainus viis probleemi lahendamiseks? Veelgi enam, kui kindel saab olla selles, et see reorganiseerimine ka päriselt probleemi lahendab ja edasi viib? Probleem seisneb väga paljudel juhtudel inimestes, nende oskustes, motivatsioonis. Mitte töökorralduses, mida efektiivsuse (mida kõike see sõna endas küll kätkeb :-)) nimel juhid kohe muutma hakkavad.

Tean tervet posu ettevõtteid, kus inimesed on lihtsalt väsinud ja neil on kõrini järjekordsetest muutustest. Kus nirusid tulemusi üritatakse parandada järjekordselt töökorraldust muutes, osakondi ja funktsioone kokku pannes või neid siis lahutades. Ent hea tulemus vajab sageli aega, vajab küpsemist. Vajab järjekindlust ja stabiilset minekut, väikeste sammudega. Ja hea tulemus vajab head inimest, pühendunud töötajat, kellele on antud aega kasvada, enesekindlust koguda ja väikeseid võite saavutada.

Muuseas, väide, et juhtidele meeldivad reorganiseerimised ja muutused ja muu taoline, on siiski ühe, ent seda kaalukama erandiga. Muutused ja reorganiseerimised on erakordselt ebaõiglased ja ebaefektiivsed millegipärast siis, kui need tehakse juhtide endiga ilma neid sinna kaasamata…

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Kommentaarid 3

  1. Kui töökorralduse teatavad muutused on igasuguse arengu loomulik osa, siis suuremat sorti ümberpaiskamised on vähe teine asi. Võimalik, et vahest ongi seda vaja, aga ma olen täheldanud, et näiteks struktuurimuutused leiavad tihti aset ühel järgmistest põhjustest:
    – uuel juhil on vaja demonstratsioonesinemist, et kõik saaks aru, kui küündimatu see eelmine juht ikka oli;
    – juht arvab täitsa tõemeeli, et struktuurimuudatus aitab lahendada organisatsioonil ees seisvaid probleeme, olgu need siis mis valdkonnas tahes. Krõlovi valmid 2.0.
    – juht on sattunud konsultandi otsa. Uus struktuur töötabki ülihästi – projektorist seina peale lastes.
    – kedagi (omanikke, nõukogu jne) on vaja maha rahustada. Iga loll saab ju aru, et kui juba struktuuri vahetatakse, siis asjad “liiguvad”.

  2. Post
    Author

    Aitäh Veigo, kõik head põhjused 🙂

    Ja olen näinud ka veel ühte, mis võib-olla on ka Sinu kirjeldet põhjuste tuletis: eelmine muutus pole toonud loodetud tulemust või siis lihtsalt ei jaksata tulemust ära oodata. Ja siis lahendab probleemi mõistagi uus muutus.

    Kirjutades seda jookseb silme konkreetse ettevõtte konkreetsed muutused ja see, kuidas seal töötavaid inimesi on viimase 10-12 aasta jooksul tabanud u 5-6 üleorganisatsioonilist muutust. Täna on neil lihtsalt kõrini. Ent samas ei väljendu see aktiivses tegutsemises – massilises lahkumises (sest eks oldud ole ka ja raske on paugupealt seda sammu ette võtta), vaid pigem apaatses kannatamises. Mõisa köis las lohiseb, oleme seda ennegi näinud ja kõik need muud asjad. Ja juhid ja omanikud ei rahune, vaid pigem panevad tuure juurde… Jube.

  3. Siinkohal on vist paslik jälle meenutada Gaius Petroniuse ligi 2000 aastat vana tsitaati:

    We trained hard, but it seemed that every time we were beginning to form up into teams, we would be reorganized…. I was to learn later in life that we tend to meet any new situation by reorganizing, and a wonderful method it can be for creating the illusion of progress while producing confusion, inefficiency, and demoralization.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga