Kunagine hea kolleeg Äripäeva päevilt, Ott Heinapuu, hea ja terava nägemisega ning haritud kultuurihuviline luges juttu läbikukkumise sündroomist ning saatis oma kommentaari, mis sisaldab nii “ahhaa” elamust kui sügavamat tausta. Siin see on:

Shaw’l on kyll näidend “Pygmalion”, aga see on saanud oma nime Ovidiuse “Metamorfooside” X osas kirjeldatud Kyprose kujurilt Pygmalionilt, kes olla armunud kujusse, mille ta ise raius. Seda mytoloogilise motiivina viidata näitaks minu meelest loo suuremat yldistusjõudu.

Sama lugu on põhijoontes olemas ka eesti mytoloogias, regilaulutyybina “Kuldnaine” (ilmselt sellepärast olen tihtilugu Pygmalioni tehtud kuju kuldseks pidanud, “Metamorfoose” täielikult lugenud kah pole, kuigi see oleks kõigiti hariv). allpool yks eesti “Kuldnaise” tekst, mida olen vast ise kõige rohkem laulma sattunud.

“Kalevalas” tagus endale kullast naise sepp Ilmarine – kõrgtehnoloogilise tootmisettevõtte juht, kellelt pärinesid oma aja olulisemad innovatsioonid. seda tegi ta pärast seda, kui tema abikaasa oli surnud – naise juhitavas põllumajandusettevõttes halvasti koheldud töötaja Kullervo ajas lauta karja asemel hundid-karud, kes lypsma läinud Ilmarise naise lõhki kiskusid.

ehk võib sellest teadmisest edaspidi tulu tõusta. mytoloogia ja juhtimisteaduse ristumiskohad on alati huvitavad.

Ovidiuse “Metamorfooside” vastav jupp on loetav siit: http://en.wikisource.org/wiki/Metamorphoses/Book_X#The_Story_of_Pygmalion_and_the_Statue

http://en.wikipedia.org/wiki/Pygmalion_(mythology)

http://www.sinimaniseele.ee/sonad/kuldnaine

Kuldnaine

Vennäkene, ella vella!
Tõotasid naesta eläda,
abikaasata ajada,
tüdrukuta teha tööda.
Eläsida ühe aasta,
piäle mõne päeväkese.
Võtsid tehä puusta naista,
aavapuusta Leenakesta,
marjapuusta Marikesta.
Läksid sepä palviille:
“Kulla seppä, ella seppä!
Tii mulle tinane naene,
vala vaske emändä,
pane puna palgiisse,
pane õbe ammastesse,
kulda silmile siluda!”
Mis sel naasel puudunesse?
Nellä naasel puudunesse:
suhu kiilta, pähä miilta,
alla rinna tal südäntä,
juused piälaele.
Viisin siis kulla kodoje,
panin kulla voodeesse,
läksin kullaga magama.
Ei sii kuldane kõnelend,
õbedane teinud iältä.
Pöörsin külle, leidsin külmä,
pöörsin sellä, leidsin seenä.
Kõik ollid külmäd küllelauad,
ärmätänüd äärelauad,
jahedad jalutsilauad.
Võtsin kirbuga kõnelda,
lutikaga lüia lusti,
Kobistan vana kasukat:
sooga piän mina elämä,
sooga piän mina olema.
/Kolga-Jaani/
Jaga:

Veel lugemist