Peatükk raamatust: Võitmine

Raimo Ülavere inimene Kommenteeri

ksenja balta Kirjutan raamatut coachingust ja juhtimisest ning nendega seotud asjadest. Siin siis üks peatükk võitmisest. Olen hirmus huvitatud ka tagasisidest, mida võitmise Sinu jaoks tähendab…

7. märts 2009, laupäeva õhtupoolik. Kusagil valmistustakse õhtuseks välja minekuks, kusagil kihutavad autod, kusagil sätitakse end kodu poole liikuma. Suur osa eestlastest on aga naelutunud televiisori ette. Silme all rullub lahti midagi uskumatut – eestlanna on liikumas Euroopa meistritiitli poole. Ja mitte mingis marginaalse, kohaliku tähtsusega spordialas, vaid kergejõustikus, täpsemalt kaugushüppes.

Ksenja Balta valmistub neljandaks hüppeks. Esimesed kaks katset täpselt sama pikad 6.73, kolmas – üleastumine. Balta hoiab teist kohta. Ta valmistub, hoojooks, hüpe… Kõik kunagi või praegu kergejõustikuga kokku puutunud ahhetavad, kes mõttes, kes valjult – nüüd pani küll puraka! 6.87! See tundub uskumatu! On tunne, et see on vähemasti medal, kui mitte…

Balta ütleb hiljem ühes esimestes intervjuudes vastuseks küsimusele, mida sa hüppe ajal tundsid?, järgmist: „ma tundsin, et ma lendan kaua.” Kõik, kes on kunagi kaugushüppega tõsisemalt tegelenud, teavad, mida see tähendab. See tähendab võidutunnet.

Mis on võitmine? Rumal küsimus. Loomulikult, teistest parem olemine. Esimene olemine. See kõlab nagu Charles Darwini evolutsiooniteooria põhipostulaat. Ent kas võitmine on ikka midagi, mis toimub ainult teiste arvelt, suhtes teistega?

Cristina Andersson, Soome konsultant ja ka üsna hinnatud ooperilaulja, on kirjutanud suurepärase raamatu The Winning Helix võitmise ja õppimise seostest. Ta ütleb nii: Võitmine tähendab oma jõu ja ainulaadsuse tunnetamist ning hetkelist tunnet, et inimene või meeskond on eriline. Võitmine juhtub siis, kui me pole keskendunud võitmisele, vaid oleme pühendunud millegi tegemisele, lastes oma energial, tahtel ja oskustel töötada eesmärgi suunas.

Võidutunne tuleb siis, kui lõpetad 11 000ndana maratoni (tean seda omast käest) või ka siis, kui oled valmis kirjutanud oma esimese raamatu (loodan seda kogeda).

Võidutunne ei tule reeglina kellegi arvelt. Olen kasutanud oma meeskonnatreeningutel vanematelt koolitaja-kolleegidelt õpitud mängu. Neli-viis osalejat. Igaüks saab endale õhupalli, mille ta ka täis puhub ja nööriga oma jala külge seob. Toimingu ajal räägin tavaliselt jutte sellest, kuidas mäng pole sugugi ohtlik, ent samas ka sellest, kuidas ükskord selle mängu ajal ühe kolleegi juhitaval koolitusel osaleja selja ära nihestas. Osalejate ärevusaste tõuseb. Annan osalejatele kätte nööpnõelad. Õhupalli ja nööpnõela kombinatsioon ei jäta liiga palju arvamisruumi, mis hakkab nüüd juhtuma…

Siis on kõik valmis, osalejad seisavad u 3-4 m diameetriga ringi äärtes. Teen teatavaks mängu reeglid: Võitja on see, kelle pall on mängu lõpuks terve. Aega poolteist minutit. Läks!

Reeglina läheb lahti pöörane tagaajamine ja üksteise pallide torkimine. Ning mäng lõpeb tavaliselt umbes 30 sekundiga, kui kõigi pallid on pauguga katki kõmatanud.

Kes võitis mängu? Hmm, osalejate nõutust väljendavad näod venivad pikaks … Kes oleks võinud võita? Kõik! Selleks, et võita, ei pea teiste palle katki torkama. Võitmiseks piisanuks, kui pall mängu lõpuks on terve.

Minu üks kolleeg nimetab neid kahte vastandliku mõtteviisi külluseks ja defitsiidiks – esimene lähtub ideest, et võitude arv on lõpmatu ja igaüks võib samas tehingus/olukorras olla võitja, teine aga tõukub ideest, et võitude arv on piiratud ning võita saab ainult kellegi teise arvelt.

Võitmine eeldab muutust. Meil kõigil on oma mugavustsoon, millest me meelsasti välja ei lähe. Siin askeldavad meile tuttavad inimesed, juhtuvad enamuses etteaimatavad sündmused. Väljaspool mugavustsooni on ootamatused, on muutus, on õppimine, on uus kohanemine. See kõik on aga sageli valus ja ebamugav.

Võitu ei saa keegi garanteerida, ent talle saab luua võimalusi. Raamatu The Black Swan autor Nassim Nicholas Taleb väidab, et võitmine, nagu ka suur kaotus, ei ole eelnevatest tegevustest lineaarselt sõltuvad. Nad lihtsalt juhtuvad. See tähendab, et järgides „võidukat” treeningplaani, ei ole kunagi võimalik 100%se kindlusega väita, et see sportlane sellel võistlusel võidab. Või et see meeskond võidab. Või et üks või teine tööprojekt õnnestub täpselt nii, nagu oodatud. Võitmine, õnnestumine aga eeldab, et tuleb teha vähemasti esimene samm, avada võidule ja õnnestumisele uks. Ukse avamine tähendab aga ukse avamist mugavustsoonist väljumiseks, see tähendab muutust.

Inimesed ei taha võita. Inimene on keerukas olend, ehkki sõnades tahavad paljud meist olla võidukad, siis paradoksaalselt enamik meist ei mõtle seda tõsiselt. Inimesed kardavad enam kaotada, kui tahavad midagi võita, ütleb kaasaegse kognitiivse psühholoogia üks eestvedajaid Nancy Etcoff. Seega, kummalisel kombel pole suur osa inimestest ja organisatsioonidest valmis olema võidukad – nad ei taha võita, vaid on pigem keskendunud ellujäämisele.

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga