Miks me solvume?

Raimo Ülavere inimene, juhtimine ja leadership 2 kommentaari

Mõtlesin, et võiks kirjutada loo solvumisest. Ja siis avastasin, et polegi nagu midagi kirjutada. Välja arvatud see, et…

… solvumine on vist üks kasutumaid tundeid meie elus. Solvumine iseenesest ei loo mingit uut väärtust. Tõmbame ennast turri ja oleme teise inimese, elu, maailma ja mõnikord ka iseenda peale pahased. Veel enam. Olen enda pealt täheldanud, et mõnikord me lausa ootame, et meid solvataks. Oleme otsekui miskit tusased okasloomad, kes kuskil kükitades justkui ootavad ja jahivad möödakäijate repliike, et nende peale siis solvuda. Isegi kui nende eesmärk polnudki meid väiksemaks või tühisemaks teha, ajame okkad turri ja turtsume. Ja mingil äraspidisel, masohhistlikul moel mõnikord lausa naudime seda. Ma olen nüüd solvunud! teatame maailmale. Õudne.

Seejuures on samas tore mõelda, et solvumine pole enamikel juhtudel paratamatus, vaid meie valik inimestena. Olen kuskilt lugenud, et kui inimene vihastab (solvub), siis kestab seejuures keemiline reaktsioon umbes 90 sekundit – ehk see on aeg, mil meie organism toodab enam adrenaliini, kortisooli ja neid muid aineid. Ehk meie keha valmistub kas kaklema või ära jooksma. Kui aga ka pärast seda oleme vihased ja solvunud, siis on see olnud meie enda vaba valik.

Tegelikult me muidugi ei solvu. Täpsemalt, solvub meie ego, mitte me ise. Solvub see tegelane, kes on loodud meid kaitsma välismaailma kurjade kavatsuste eest. Häda on muidugi selles, et ta sagedasti on liiga tubli oma töös ja teda on lihtne ära petta. Ego näeb mõnikord ohtu ka seal, kus seda pole, ähvardust seal, kus seda ei esitatud, solvangut seal, kus on olnud kompliment. Ja nagu öeldud, teda on päris lihtne petta – mis toimub tegelikult ja meie enda ettekujutuses on ego jaoks üks ja see sama. Meie solvumise hetke ettekujutus on aga meie kogemuste, uskumuste, hetkeemotsioonide, madala enesehinnangu ja tont teab veel mille vili. Ja nii olemegi sageli olukorras, kus ego lausa karjub: Solvu! Solvu nüüd juba, sulle ju tehakse liiga!!

Lisaks “miks me solvume?” küsimusele on omamoodi huvitav see, mis me solvumisega peale hakkame. Kõige enamlevinud reaktsioon on viha solvaja vastu. Ehk ühel või teisel moel tahame, et solvaja kannataks. Kannataks vähemalt sama palju kui mina olen kannatanud. Ja nii sünnib kättemaks, kõige tüüpilisem tegevus pärast solvumist. Ning kui kätte ei suuda maksta, siis vähemasti tuleb kuidagi näidata oma üleolekut. Sellega seoses – me solvume aegajalt isegi asjade peale, kas pole? Lööd haamriga vastu näppu, karjatad, ja põrutad haamri vihaga vastu maad. Sest sa oled tugev ja haamrist kindlasti parem (targem ei saa vist antud kontekstis öelda :-)).

Reeglina on solvumisele reaktsioon ka palju uuritud juhtide agressioon tööl. Kui juhil tekib tunne, et keegi kahtleb tema kompetentsuses, siis see tekitab solvumist, millele otsene ja alateadlik reaktsioon on agressioon – sõimamine, kärkimine, mõnitamine vms. Lihtsalt seepärast, et juht on otsustanud, vahest küll alateadlikult, olla solvunud. Mage lugu.

Jah ja siis miljoni dollari küsimus. Et kuidas vähem solvuda või solvumine üldse lõpetada? Vastus on: ma täpselt ei tea. Täpsemalt. Kardan, et pole olemas 1,2,3 tüüpi universaalset käitumisviisi (kui keegi teab, andke teada!). Küll aga on paar esimest mõtet, mis, olen nii enda kui mõne oma coachitava peal näinud töötavat:

1. Valmistu ette, et sind ei tabaks ootamatult. Ehk leia üles “päästik”, mis sinus tavaliselt solvumise tekitab – mis on see “okas”, mida puudutades sa endast välja lähed. See võib olla inimene, olukord, kellaaeg vms. Ja mõtle ette – kui see nüüd juhtub, kuidas sa reageerid.

2. Kui tunned, et solvumine “hakkab tulema”, hinga sügavalt sisse-välja, ürita endale aega juurde osta, et 90 sekundit mööduks.

3. Harjuta endas mõtteviisi – las teine inimene olla, kui ta sind solvab, siis on see tema probleem. Solvata saab ainult seda, kes tahab, et teda solvataks.

4. Proovi mitte eeldada – see, mida me sõnadest välja loeme, pole kaugeltki alati see, mida ütleja sõnu öeldes mõtles. Me loeme sõnadest sageli välja asju, mida seal ütleja jaoks pole.

5. Anna andeks. Las ta solvab – ta ei ole ka päris tema ise, temas ei räägi mõistus, vaid nn roomaja aju. Anna talle andeks. Ja luba temal ja endal eluga edasi minna 🙂

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Kommentaarid 2

  1. Kui keegi ütleb, et ma olen loll, siis…
    1. Kui ma tõesti olen loll, siis ta rääkis ju tõtt ja mul pole põhjust solvumiseks.
    2. Kui ma ei ole loll, siis ta ju eksis ja mul pole ikkagi põhjust solvumiseks 🙂

  2. Pingback: Miks Me Solvume? | Ann Novek--With the Sky as the Ceiling and the Heart Outdoors

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga