Kuidas meid tabab illusioon töö tegemisest

Raimo Ülavere inimene, juhtimine ja leadership 4 kommentaari

“Meil tagumiktunde ei tehta!” ja “Tööpäev lõpeb siis kui töö on valmis!” ja… tegelikult jälgivad inimesed, sh bossid kiivalt seda, mis kell kolleegid töölt lahkuvad. Miks? Sest inimestel meeldib näha, kuidas teised pingutavad.

Oled sa olnud kunagi tööl kohas, kus PÄRISELT hinnatakse tulemusi, mitte seda kuidas sa (mõnikord ka töö tegemist imiteerides) pingutad? Kus päriselt saad lahkuda kontorist keset päeva puhta südametunnistusega. Sest töö on tehtud. Põnev, anna teada, kui niisugust organisatsiooni tead.

 

Tahame näha pingutust

Me oleme inimesed ja inimestel on kalduvus langeda nn töö illusiooni lõksu. Me küll räägime, et tulemus on tähtis ja tegelikult tahame me näha pingutust. Kui tulemus tuleb liiga lihtsalt, oleme me ärritunud.

Käitumisökonomist Dan Ariely toob näite kellassepast, kelle tööd ja tulemust hinnati kõrgelt. Ent aja jooksul muutus ta üha professionaalsemaks, tegi oma tööd üha kiiremini ja tulemuslikumalt. Kuid inimestele see ei meeldinud. N.ö jootraha hakati vähem andma (ta ju ei pingutanudki!), hakati virisema hindade üle (no nii kerge töö eest nii palju raha!) jne. Inimestele meeldis kui kellassepp pingutas ja pusis nende nimel, ent kui töö sai kiiresti tehtud, siis polnud nagu asi seda väärt.

Sama efekt tabab meid kõiki. Kui tulemus tundub teistel tulevat liiga lihtsalt, siis hakkab meile tunduma, et teine inimene laseb liugu. Ja eriti ülemuste silm muutub siis Sauroni (see on see kuri tegelane Sõrmuste Isandast) omaks – istud jälle Facebookis? Käisid päeva sees trennis? Kas sa ikka pühendad meile oma lubatud 8 tundi? Ei, ei, muidugi on tulemus tähtis ja tulemustega on sul asjad hästi. Aga (remargi korras – tavaliselt sõna “aga” tühistab kõik eelneva) ma ikka tahaks näha, kuidas sa panustad enam…. Õudne.

 

Pühendunud töö ei kesta 8 tundi

Ometi teavad meist paljud intuitiivselt ja seda kinnitavad uuringud, et tähenduslikult ja pühendunult töötades piisab hea tulemuse jaoks vaid mõnest tunnist. Kirjanikud ei kirjuta 8 tundi jutti, näitlejad ei tee 10 tunniseid proove, sportlased ei treeni 10 tundi järjest. Jajah, nad on ju “erilised”, loovinimesed, artistid, keha kultuurlased. Millegipärast on meil aga tunne, et kõik ülejäänud inimesed on kuidagi olemuslikult teistsugused. Et meie võimekus teha pühendunult tööd peaks kestma vähemalt 8 tundi. Järjest. Iga päev. 5 päeva nädalas. Pannes sporditerminitesse peaksime tegema suurepäraseid tulemusi päevas järjest kaks maratoni joostes? Absurd?!

 

Illusioon töö tgemisest tabab ka meid ennast

Veel tobedamaks teeb kogu temaatika asjaolu, et me kipume ka enda tööd samade kriteeriumite järgi hindama. Rassid ja rahmeldad terve päeva, õhtul vajud väsinult diivanile ja on tunne, nagu oleksid täna kõvasti tööd teinud. Ja.. tõenäoliselt oledki. Ent kas see töö, mida sa tegid, oli ka tulemuslik, tähenduslik, oluline? Ehk kui palju oli selles n.ö tühja töö tegemist. Sebid ja sahmerdad ja ei saa õieti arugi, miks sa seda teed ja milleks see kasulik on. Ent töö tegemise tunne ikka on. Töö illusioon.

Kust meil selline rassimise kultuur pärit on? Küllap on oma osa selles õhtumaade kristlikul taustal. Mäletad – “Tee tööd ja siis tuleb armastus”? Kõvasti peab tööd tegema, siis oled välja valitud. Ükski asi ei saa lihtsalt tulla. Paraku on aga suures töö tegemise tuhinas segi aetud töö aeg ja töö sisukus. Need ei ole alati kaugelti võrdusmärgiga asjad.

 

Vana arusaam vs kaasaegne arusaam elust ja tööst

Segi on aetud, täpsemini öeldes, veidi iganenud ja eelmisest aastatuhandest on pärit on ka see arusaam kuidas parim tulemus tekib. N.ö vana arusaam tööst ja tööelust (juhtimisse imbunud kuskil 19. sajandi lõpus) ütleb järgmist (allikas raamat “Täiusliku pühendumuse jõud”):

  • valitseda tuleb aega (abiks igasugused ajajuhtimise vidinad, “todo”-nimekirjad ja teooriad, et ikka jõuaks rohkem teha),
  • pinget tuleb vältida (stress on paha),
  • elu on maraton (ühtlane pikk pingutus),
  • puhkeaeg on raisatud aeg,
  • tegutsemist motiveerib premeerimine jne.

Kaasaegne teadmine inimese käitumisest ja tegustemisest ütleb aga, et:

  • valitseda tuleb energiat (kuhu ja millal ja miks panustad),
  • pinget tuleb otsida (ajutine stress, pinge on motivaator, seda ei tohi vältida),
  • elu ja töö on sööstude seeria (mitte ühtlane maraton),
  • puhkeaeg on tulemuslik aeg,
  • tegutsemist motiveerib eesmärk jne.

Lühidalt. Kui sa tahad tulemuslikult töötada, siis proovi lahti saada töö illusioonist (esimene samm võiks olla mitte vastata küsimusele “Kuidas läheb?” – “Kiirelt”), lasta lahti alateadlikust vajadusest näha teisi inimesi ja ennast pidevalt pingutamas. Keskenduda töö sisu ja tulemuse seosele. Ja minna päeva sees trenni. Või pikale jalutuskäigule. Ning kui muud moodi ei saa, kutsu ülemus kaasa 🙂

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Kommentaarid 4

  1. Post
    Author
  2. No tegelikult ostetakse töölepinguga töötajalt ikka tunde.

    * Eeldus on see, et ühes tunnis saab 1 ühiku tööd.
    * Selle eest makstakse 1 ühik tasu.

    Seega kui töötaja teeb on 8 tööühikut 6 tunniga, siis on alust palgaläbirääkimisteks. Seni aga peaks ikkagi lepingut järgima. Kokkuleppe mittesaavutamisel müüb oma tööd mõnele teisele tööandjale.

  3. Pingback: Rahaasjad

Vasta Priit-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga