Kui lahkumise otsus on raske ehk mentaalne piinakamber

Raimo Ülavere inimene, juhtimine ja leadership Kommenteeri

Oled teinud ära suure töö. Ning ikkagi pärast on tunne, nagu oleksid sõelaga Ülemiste järve tühjaks tassinud. Ammu peaks järv tühi olema, tegelikult aga…

Mul on hea sõber, kes juba tükk aega räägib, et tööl pole asjad korras ja võib-olla oleks õige aeg lahkuda. Et tööd on tehtud, punnitatud, proovitud ühel ja teisel moel. Et meeskonnas ja firmas asjad nagu liiguvad ka, ent siis tuleb jälle tagasilöök ning kokkuvõttes on tempo kaunis nigel.

Sõnaga – on tunne, et rassid ja rassid, ent edasi ei liigu, ei sina ega meeskond. Olgu põhjuseks ebakompetentne ülemus, jamad meeskonnas või niru olukord turul. See ongi viinud tundeni, et ehk oleks aeg edasi minna. Ent kuidagi ei kipu see otsus tulema. Nagu ei tule ka otsust, et jään ja panen veelkord kogu 100% mängu. Ja nii sa pendeldadki kahe oleku vahel – kord on tunne ühtpidi ja kord teistpidi. Mentaalne piinakamber… Kuni lõpuks teeb keegi teine sinu eest selle otsuse ära. Ja see otsus ei pruugi sulle üldse meeldida.

Olen ka ise samas olukorras olnud. Vaevelnud. Ja näinud-coachinud päris mitut samas mõttemülkas sumavat juhti. Ning selle kogemuse pealt ehk mõned pidepunktid, mida olen näinud inimesi aitavat. Ehk – mis aitab teha otsust ühes või teises suunas?

Ole egoistlik

See on vast lähtpositsiooni mõttes kõige olulisem. Jäta kõrvale kõik muud tegelased, ülemused, alluvad, sõbrad ja tuttavad. Sa ei tee otsust nende jaoks, teed seda enda jaoks. Ja otsuse tagajärgede vastutad sina, mitte keegi teine, eelkõige pead sina selle otsusega edasi elama. Seega, jäta teised kõrvale ja keskendu endale. Kui sa ei tee seda enda pärast, siis järgneb otsusele reeglina kannatamine (mõnikord ma mõtlen, et see kipub olema liiga paljude inimeste lemmiktegevus). Ning kannatada võivad lisaks sulle endale ka sinu lähedased, sinu inimesed.

Räägi kellegagi

See ei pea olema minusugune elukutseline coach. See võib olla sõber, kolleeg või ka võhivõõras. Eesmärk on rääkida oma olukorrast ning aduda ise oma valikuid. Võib-olla huvitab sind ka teise inimese kogemus sarnases olukorras – siis küsi seda. Ent samas soovitan teise inimesega rääkides mitte nõu küsida. Sest see ei aita sind. Kahel põhjusel. Esiteks, eksperdid, sõbrad ja teised inimesed on sageli head oma kogemuse rääkijad. Ent nad on päris nirud tuleviku ennustajad – nende prognoos tugineb oma kogemusele ja sellele, mida nad on näinud-lugenud-kuulnud. Ent need olukorrad võivad olla hoopis midagi muud kui see pundar, mis sinul tuleb lahti harutada. Ja teiseks, nõu andmisel-saamisel võib liikuda vastutus. Ehk – sinu otsus peab olema nii kindel kui võimalik. Ning lootes vaid nõu headusele liigutad sa osa vastutust enda pealt nõu andja peale. Ainult heade nõuannete järgi käitumine justkui lihtsustab otsustamist, ent raskendab tagajärgedega tegelemist.

Kasuta 10/10/10 reeglit

Võta paber pastakas. Kirjuta üles oma valikud – lahkuda, jääda, jääda ja lahkuda mingi aja pärast, mingi neljas variant vms. Ning pane kirja iga variandi juurde:

kuidas sa vaatad otsusele tagasi 10 minutit pärast selle valiku valimist; kuidas sa vaatad tagasi 10 kuud pärast selle valiku valimist; kuidas sa vaatad tagasi 10 aastat pärast selle valiku valimist.

Selliselt oma valikute vaagimine aitab sul veidi lahti kiskuda end hetke emotsioonidest.

Proovi end distantseerida dilemmast

Ehk proovi dilemmat kõrvalt vaadata, ennast sellest olukorrast lahti rebides. Näiteks küsides endalt: mis nõu sa annaksid samas olukorras parimale sõbrale?

Luba endale eksida

Mulle tundub, et üks suuremaid takistusi otsuse tegemisel on kartus eksida. Kartus jääda hiljem häbisse nii enda kui teiste silmis, kartus hakata tehtud otsust kahetsema. Ja hei, omavahel öeldes, pssst, inimesed vahest eksivadki… Ent hirm eksimise ees ei tohi olla suurem kui tahe otsusele jõuda. “Ma võin eksida, ma luban endale eksida,” on mõte, mida on ehk hea endale enne otsustamist korrata. Edu, mistahes mõõtkavas – kas isiklikus, ärilises või organisatsioonilises kontekstis – ei seisne ju ainult 100% garanteeritud heade otsuste tegemises, vaid selles, et tehakse otsus ning pärast võimalikku eksimist tõustakse kiiresti püsti ja minnakse edasi. Tehes uue otsuse.

Ole tark

Lahkumise otsuse korral pole reeglina tegemist põgenemisega. Mõnikord on lihtsalt asjaolud, inimesed, keskkond sellised, et punni palju tahad, edasi ei liigu. Või liigud väga vaevaliselt. Lahkumine sellest keskkonnast ei tähenda lüüasaamist, oma saamatuse tunnistamist, vaid sageli tarkust ära tunda, millal muutub vastupunnimine pikaajaliseks kannatamiseks ja asjatuks ja liiga kulukaks – kas siis otseses (raha) või kaudses (närvid) mõttes. Ja sageli pole probleem sinus, vaid lihtsalt selles, et aeg ja koht ja inimesed sel hetkel pole valmis sinuga klappima. Noh, ja siis? Tõepoolest, täitsa siiralt – noh, ja siis? Me poleks inimesed, kui meil kõik ette võetud asjad ja tegemised õnnestuks. Ning mõnikord on mõistlikum kaotada lahing selleks et võita sõda… Mida kiiremini püsti tõused ja edasi lähed, seda täisväärtuslikumat ja omadel tingimustel seatud elu elad.

Niisiis – mis on sinu otsus ja kuidas sa sellele 10 aasta pärast  tagasi vaatad? 🙂

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga