“Ma arvasin, et sa tead seda” või “Mulle tundus, et me oleme sellest rääkinud.” Kui neid lauseid kuulen, kas kellegi teise või, kahjuks, mõnikord ka enda suust, tabab mind tunne, nagu oleks keegi kergemat sorti haamriga kuklasse koputanud.

Ja see kuklavõmm tuletab mulle meelde kuldset tõde: Kõikide jamade ema on … eeldamine. Kui kuskil on mingi suuremat või ka väiksemat sorti konflikt lahvatanud, võib üsna kindel olla, et keegi eeldas kelleltki midagi, mille kohta teisel inimesel puudus igasugune ettekujutus. Kuidas ja kus meid see eeldamise needus tabab? Mõned näited.

Teadmise needus

Sagedamini kui me tahaks tabab meid nn teadmise needus. See juhtub siis, kui me teame mingit asja hirmus hästi ja … eeldame automaatselt, et ka kõik teised teavad seda (muuseas, me kõik teeme seda). Tegelikkuses muidugi ei tea ja sellest kipub tekkima palju jamasid. Kuidas see päriselus välja näeb?
Mõtle endamisi üks laul, mis sulle meeldib. Esita see teistele lauale koputades. Ning palu teistel ära arvata, mis laul see on. Palju kaaslastest selle ära arvab? Kõik? Või siis pigem… mitte keegi? Muuseas, huvitav fakt siia veel juurde. Teadmise needuse tõenäosus kasvab võimu kasvades. Ehk mida ülespoole, seda rohkem võib hakata tunduma, et teised on samasugused nagu sina ja teavad samu asju, mida sinagi.

Vigade parandamise needus

Me millegi pärast kipume arvama, et inimesed ei saa aru, kui nad on eksinud, midagi valesti teinud. Ja siis hakkame neile seda nina alla hõõruma, et nad ikka “saaks aru”, et on valesti teinud. Ainuke, mida me sellega saavutame, on enda rahulolu – sain talle ära öeldud – ja teise inimese pahameele ning trotsi.
Ligi 4000 inimese küsitlus näitas, et 74% neist olid päris hästi teadlikud probleemist, mille kohta tuldi tagasisidet andma. Seega tubli enamik meist tunneb üsna hästi ära, kui midagi on meil viltu läinud. Küsimus pole seega “teadlikuks tegemises”, vaid selles, mis me selle teadmisega peale hakkame. See eeldab aga hoopis teistsugust tagasiside tegemist, kui ütlemist, mis me valesti tegime.

Enda paremaks mõtlemise needus

Me käitume aeg-ajalt kõik halvasti. Kõik. Küsimus on, kuidas me sellele siis vaatame, millise hinnangu anname? Me eeldame automaatselt, et kui me ise käitume halvasti, siis eelkõige seetõttu, et olukord oli selline. Midagi polnud teha, meil polnud valikut… Kui aga keegi teine käitub halvasti, siis… no selline ta inimesena ongi! Olukord olukorraks. Last tänaval sakutav ema on kindlasti halb inimene ja halb ema. Ent me ei mõtle sellele, et sellele 2 sekundile, mida meie nägime, võib olla eelnenud 2 tundi jauramist, ema jäi just ilma tööst ning lisaks ei jõudnud nad ka viimase rongi peale.

Ma tunnen sind needus

Loed ajalehest artiklit ja sa pole üldse nõus kirjutaja seisukohtadega. Näiteks kirjutab ta, et taimetoitlus on täitsa okei asi, tema on seda kasutanud ja soovitab teistelegi. Selle peale sul, “lihasööjal” kihvatab. Ja tekib tunne, et lisaks sellele, et ta on taimetoitlane, on ta ilmselgelt veel puukallistaja, delfiinide päästja ja elatub peamiselt õhust ja armastusest. Rääkimata sellest, et “ta ei tea, mis tegelikult päris maailmas toimub”. Sul on tunne, et sa tunned seda teist inimest juba läbi ja lõhki. Ehkki oled vaid lugenud ühte artiklit ühel konkreetsel teemal.

Ma ju käin igal laupäeval kalal…

Eeldamise tüüpe ja näiteid on veel palju, võiks isegi öelda, väga palju. Alates sellest, kuidas naine eeldab mehelt, et see saab aru, et hea oleks vähemalt korra nädalas lilli tuua või sellest, kuidas mees eeldab naiselt, et see teab, et ta igal laupäeval kalale läheb. Kuni selleni, et iga muslimist noor mees tahab vägistada valgeid naisi või selleni, et kui inimene sõidab trammis, siis pole auto jaoks raha (siinkohal meenus mulle Ingvar Kamprad, maailma üks rikkamaid inimesi, IKEA omanik, kes pidavat sõitma ühistranspordiga).

Miks me üldse eeldame?

Ent miks me üldse eeldame? Vastus on: sest nii on lihtsam. On tehtud, ma pakun sadu, kui mitte tuhandeid uuringuid ja eksperimente meie tajuvigadest. Sellest, kuidas me asju (valesti) tajume. Ja sellest, kuidas me eeldame – lihtsalt selleks, et elu oleks lihtsam. Nobelist Daniel Kahneman on selle eeldamise vajaduse kenasti kokku võtnud oma nn kiire ja aeglase mõtlemise mudelis. Inimesel on tema sõnul nn kiire mõtlemine – kus ta teeb valikud on otsused kiiresti, tuginedes varasemale kogemusele, hoiakutele, arusaamadele, uskumustele, mis on varem tekkinud või tekitatud, kandes need üle uuele olukorrale ja inimesele. Lohakalt riides – vaene, tõenäoliselt ka veidi pätt. (Kobad alateadlikult, kas su rahakott ikka on alles). Pikka kasvu – tõenäoliselt tark. Ma olen iga kord laupäeviti kalal käinud, ma eeldan, et sa tead, et lähen nüüd ka…

Mitte-eeldamine on raske töö

Ja siis on aeglane mõtlemine, kaalutlemine – äkki lohakalt riides ei tähenda vaesust ja himu sinu rahakoti järele? Äkki iga pikk mees pole targem kui teised? Äkki ta ikka ei tea, et ma lähen nüüd (jälle!) kalale? See kõik aga nõuab ajult juba tõsist töötegemist, millele mõnikord järgneb ka ebamugavavõitu tegevus – no peaks vist siis ikka sellest kalalkäimise asjast juttu tegema. Ebameeldiv vestlus võib tulla. Mis siis, kui ta ütleb “ei”?! Äkki ta saab ikka ise aru?

Kuidas eeldamisest lahti saada

Esiteks, päris lahti sellest ei saa, me oleme inimesed 🙂 Ja teiseks, siiski on ehk võimalik seda mõistlikesse piiridesse suruda. Või vähemasti proovida seda teha. Lihtsaim viis (mis ei tähenda, et see oleks kerge) on hakata endas kasvatama uut uskumust. Seda saab teha muutes seda rutiini, kuidas sa reageerid, kui vastu satub eeldamist eeldav olukord. Ehk mida sa endale ütled, kui tuleb eeldamise koht. Näiteks: “Eeldamine on kõikide jamade ema” on päris hea koht alustamiseks 🙂

Jaga:

Veel lugemist