Umbes kell veerand neli esimese mai õhtupoolikul, pärast talgujuhina veedetud päeva Minu Eesti mõttetalgutel, tabasin end mõtlemast üht mõtet. Mõte oli midagi sellist: "See ei olnud päris see, mida eeldasin. See oli midagi hoopis erakordsemat, midagi sisukamat, midagi tulemuslikumat." Sõnaga, olin väga positiivselt üllatunud, sest nii protsess kui tulemus olid suurepärased!
Mulle tundub, et see üritus ületas igas mõõtmes selle, mida arvati sealt tulevat. Ma ei räägi siin ainult ideedest, nende arvust või osalejate arvust. Esimene on üritusele tugev boonus ja teine ei oma sedavõrd suurt tähtsust. Olulisim oli see, et väga suur hulk inimesi võttis kätte ja teadvustas, et muutus algab endast ning rääkis ennast teiste abiga oluliselt teadlikumaks ja enesekindlamaks. See aga on igasuguse tegutsemise eeldus ja alus.
Minu Eesti talgud panid ka mõtlema mõnedele olulistele märksõnadele meeskonnatöös. Vähemasti minul tekkis peas seos viie märksõnade kogumiga.
Täna üllitus Postimehes minu artikkel, siin ta on:
7. aprilli New York Times kirjutas, et USA verivärske president Barack Obama on esimese 11 töönädalaga «rääkinud» üles inimeste usu tulevikku. Uuringu järgi on 20 protsendipunkti võrra vähenenud nende ameeriklaste arv, kes arvavad, et majanduses lähevad asjad veel allamäge. Selliseid skeptikuid on alles jäänud vaid kolmandik. Ja tõsiseid uskujaid, kelle arvates hakkab majanduses paremini minema, on juba tubli viiendik, võrreldes seitsme protsendiga jaanuari alguses.
Mis siis on toimunud, kas USA ja maailma majanduses on juba märke paranemisest? Tegelikult mitte. Küsimus on usus, mida Obama on inimestesse erineval moel istutanud, peamiseks töövahendiks rääkimine.
Seega, inimeste usu ja lootuse taasloomine. Miks see on oluline? Sest majanduse alus on inimeste usk millessegi. Kui piisavalt suur hulk inimesi hakkab uskuma tõusu, siis tõus ka tuleb. Ja vastupidi. Siit tekib küsimus, kes oleks Eestis see inimene, kes oleks võimeline inimeste usku ja lootust üles rääkima? Vaatame järele.
