See oli kaheksa aastat tagasi, kui tegin koos Rootsi kolleegiga rahvusvahelise ettevõtte juhtide eestvedamise programmi. Programmi raames täitsin koos osalenud juhtidega mitu psühhomeetrilist testi, mis puudutasid minu käitumist, hoiakuid, isikuomadusi. Ja selgus mitu toredat asja. Ja selgus ka mitu mitte-nii-väga toredat asja.

Muidugi oli tore saada kinnitust, et olen üle keskmise juhiomadustega, võtan vastutust, hindan kõrgelt iseseisvust, teen julgelt otsuseid ja ka loovuse näitajad on üle keskmise. Ent samal ajal selgus ka muud: sotsiaalsetes suhetes olen pigem ettevaatlik ja kahtlustav, ma ei talu käske ja kellegi teise õpetusi (sh tagasisidet), isegi kui need on asjakohased. Ning mis samuti just liiga rõõmsaks ei tee: ma pigem ei kipu teisi inimesi tunnustama. Ja nagu sellest veel vähe oleks – ma ei ole n.ö korrainimene, stabiilne rutiiniarmastaja. Vähemasti ütlesid testide tulemused neid asju sel hetkel.

Saamatu projektijuht ja kehv tagasiside kuulaja

Tunnistan, ma suhtun pigem ettevaatusega igasugustesse testidesse. Eelkõige põhjusel, et nad sageli kipuvad rohkem näitama seda, millised me tahaksime olla, kui seda, millised me tegelikult oleme. Ent terake, ja mõnikord ehk ka rohkem kui terake, tõtt on neis ehk siiski. Ehk lühidalt – vaadates mind testide tegemise hetkel: ma ei sobi projektijuhiks, stabiilse rutiinitöö tegijaks ning ei tasuks oodata minult liiga palju kiitust. Ja pigem on mu lemmiktöö hüppeliste spurtide kui korrapäraste 8st-5ni liigutuste jada. Ning mis samuti tundub tähtis: ma talun hirmus raskelt igasugu korraldusi ja tagasisidet. Seda ka siis, kui need on igati õigustatud. Muidugi, inimesed muutuvad ja ilmselt oleks testide tulemused täna veidi teistsugused. Ent siiski, vaadates seda nõrkuste kirjeldust sel hetkel – pole just palju töid ja töökohti ja organisatsioone, kus ma päriselt hästi hakkama saaks. Kahjuks.

Laks keset nina

Meil kõigil on omad tugevused ja omad nõrkused. Kui esimestest räägitakse palju – et nende najal ja toel on mõistlik areneda, siis nõrkustest üritab suur osa meist mööda vaadata. Veelgi enam, me proovime enamasti teha kõik, et neid varjata. Olen ka ise seda teinud ning astunud, ja kahjuks mitte üks kord, valusalt reha peale. Sest neid varjates on ainult aja küsimus, millal nad plaksti keset nina laksu annavad. Ent ehkki inimene pidavat olema intelligentne loom ja võimeline õppima, on oma nõrkuste teadvustamine ja oma tööde-tegemiste juures nende arvestamine üks raskemini ära õpitud asi.

Vaid veerand valmis tunnistama nõrkusi

Kui me oleme tugevustest valmis varmalt rääkima, siis nõrkuste kohta ütleme tavaliselt: “no kohe ei tulegi nagu meelde midagi…” või siis “äkki ma olen liiga kohusetundlik” või “ma olen vahest liiga loov” vms. Üks Harvardi ülikoolis tehtud uuring ütleb, et vaid 23% tudengitest oli päriselt valmis oma nõrkustest rääkima. Ülejäänud rääkisid nendest just eespool toodud võtmes: “ma olen liiga hea” stiilis. Miks me oma nõrkusi varjame?

Kõikuv enesekindlus

Muidugi, põhjus on tõenäoliselt meie pidevas mures, kuidas teised meid näevad ja mida nad meist arvavad. Kui ma pole täiuslik, siis äkki nad ei võta mind tööle. Äkki nad arvavad, et ma olen kuidagi imelik, veidrik. Või mis veel hullem, saamatu. Ja ehk on osa sellest varjamisemängust ka seotud enesekindlusega, enesekuvandiga. Kui ma justkui ei vasta ootustele, pole mees- või naine-nagu-orkester, siis ka minu enda enesekindlus lööb kõikuma. Lühidalt: hirm saada eemale tõugatud ja teisalt vajadus säilitada positiivne kuvand enese silmis. Isegi kui tegu on enesepettusega.

Nõrkuste varjamine ei tasu ära

Ja ometi ütlevad eksperimendid ja uuringud, et nõrkuste varjamine ei tasu end ära. Ma ei räägigi usaldusest – haavatavus, oma nõrkuste näitamine, on lihtsaim viis usalduse kasvatamiseks. Ma räägin ka üsna praktilistest, igapäevastest elu- ja töövalikutest. Whartoni ülikooli professor Adam Grant kirjutab uuringust, mille järgi tööandjad andsid kõrgemad hinnangud neile tööotsijatele, kes nägid vaeva sellega, et anda endast realistlik pilt (st koos päris nõrkustega), võrreldes nendega, kes proovisid endast ainult positiivset muljet jätta. Seega arvamus, et “ma pean endast ju positiivse ja hea mulje jätma”, võib olla vaid aluspõhjata uskumus, mis päriselus head tulemust ei too. “Kui sa oled päriselt nii hea, siis ei peaks ennast nii palju promoma,” hakkab enesekiitjate jutu peale kuulajate peas mõte liikuma.

Varjamine viib kannatamiseni

Ja mis ehk olulisemgi. Kiivalt oma nõrkusi varjates paneme ennast üha uuesti olukordadesse, kus meil on piltlikult öeldes paha olla. Kus me ei suuda täita ei enda ega teiste ootusi. Kus me kannatame. Ja see kannatamine ei tasu ennast kindlasti ära.