Mõnikord ikka meil kõigil kihvatab. “Vaata, milline sa ise oled!” tahaks vastata … ja vahest kahjuks vastan ka. Teiste süüdistamine on midagi, mida me kõik taunime. Ja mida me kõik, vähemasti enamus meist, ikka teeb. Miks?


Alates ministrist – kes süüdistab oma tegemata jätmistes ja probleemi lahendamise võimetuses eelkäijat – kuni igapäevase koduse pereema ja -isani – me kipume aeg-ajalt, või ka sagedamini, lükkama vastutust kellegi teise kraesse.

Me teame, et see ei ole okei. Me teame, et nii ei tohiks teha. Ja me teame ka, et vähemasti täiskavanud inimene peaks ikka enda elu ja töö ning otsuste eest ise vastutama. Ent teadmisest on vähe. Sobiva võimaluse korral ütleme moel või teisel ikka: süüdi on ilm, valitsus, ülemus, kolleeg, eelkäija või abikaasa. Vähe sellest. Virutades haamriga enda näpu pihta viskame haamri vihastades nurka, süüdistades teda, elutut asja, endale valu tekitamises. Miks me seda teeme? Miks me süüdistame oma tegemata jätmistes teisi inimesi, asju, nähtusi? Ehk miks me üritame vastutust teiste kraesse ajada?

Süüdistada on lihtsam

Sel teemal on tehtud hulganisti uuringuid ning jättes kõrvale teaduslikud terminid ja alustades algusest: sest nii on lihtsam. Patuoina leidmine ebameeldiva sündmuse toimumise järel on emotsionaalselt lihtsam, kui seista vastakuti hulga energiat ja emotsioonide kontrolli nõudva väljakutsega: tegeleda vastutusega. Ja pärast süüdistuse väljapurskamist hingavad kõik, välja arvatud patuoinas muidugi, kohe kergendatult. Süüdistamine tõmbab tule ära päris probleemilt, tõmbab tule ära ka ebameeldivalt keerulisena tunduvalt vajaduselt probleemi lahendama hakata. See on probleemi lahendus stiilis: “Poome kellegi või millegi üles ja lähme meie teised edasi.”

Must-valge maailmapilt

Miks me seda teeme? Teadlased ütlevad, et teiste süüdistamine ja vastutuse lükkamine tulevad paremini ning sagedamini välja inimestel, kelle jaoks on maailm must-valge. Hea ja halb. Ehk on olemas head inimesed, nähtused ja siis on olemas halvad inimesed ja nähtused. Halle ei ole. Ei ole nii, et inimene, kes on tuntud ja suurepärane laulja, võib olla ka pätt ja kaabakas. Või et kui inimene ei saa tööga hästi hakkama, siis võib ta sellegipoolest olla suurepärane pereisa. Vaid kahte värvi maailmapildiga haakub teinegi uskumus: maailmas on võitjad ja kaotajad. Ning kui keegi võidab, siis kindlasti mina kaotan.

Võimalike kehvade otsuse delegeerimine

Teiste süüdistamisega kaasneb ka üks “tore” kaasnähtus ehk potentsiaalselt kehvade otsuse delegeerimine. Seda kasutatakse eriti siis, kui otsuse tagajärjel oodatav tulemus ei pruugi olla positiivne. Nii delegeeritakse – täpsemalt, üritatakse delegerida – iga päev nii kontorites kui kodudes otsuseid kellelegi teisele. Alates süütutena näivatest “millised saapad ma peaksin ostma” (on ju reaalne risk, et äkki pole piisavalt head/ilusad/mugavad) kuni tõsisemate asjadeni, nagu “kas ma peaksin selle tööpakkumise vastu võtma” või “kas ma peaksin selle inimese lahti laskma”. Ehk lihtsamalt, eksperdid nendivad uuringus: inimestel läheb rohkem korda see, et neid pärast ei saaks süüdistada kehvas otsuses kui see, et nad teevad hea otsuse.

Süüdistamine toob kergendust

Brene Brown, mitme hea raamatu autor ja teadlane, ütleb, et teiste süüdistamise põhjus on inimlik püüe leida emotsionaalset kergendust. Ja see on ka püüe ennast lahti siduda probleemist ja vastutusest. Veel ütleb Brown, et inimestel, kes sageli teisi – erinevatel põhjustel ja teemades – süüdistavad, on harva visadust ja järjekindlust hoida ennast ja ka teisi inimesi vastutavana oma tegude eest (see viimane käib ehk ka “ma ei saa teha” tüüpi juhtide kohta). Sest nad kulutavad oma energia ära ärritumisele, süüdistamisele, vahest ka sõimamisele, hädaldamisele ja mõnikord ka enda haletsemisele.

Levib nagu viirus – kanakarja kambakas

Ja veel üks asi – süüdistamine levib nagu viirus – ütleb üks uuring. Ehk kui me leiame kellegi, keda süüdistame oma viletsas elus (kehvas enesetundes, ebaõiglaselt madalas palgas, nirus ülemuses jne), siis on väge tõenäoline, et meil on üsna lihtne leida kaassüüdistajaid. Kurikuulus “kanakarja kambakas” toimub tegelikult iga päev kellegi kallal, olenemata sellest, kas ta päriselt ka peaks vastutama või on see lihtsalt kellegi poolt algatatud “süüdistamise mäng”.

Loo moraal? Nojah. Muidugi. Kui tekib ikka suur himu kedagi või midagi süüdistada, siis sobib esimese hooga ehk meenutada lugu peeglist ja inimesest, kes sealt vastu vaatab.