Oled sa kunagi siili silitanud? Nojah, vaevalt. Okkad ja puha. Mina ka ei ole. Pärikarva(-okast) silitamine ei peaks ju liiga valus olema, ehk on see isegi mõnus tunne. Ent mis tunne oleks silitada siili vastukarva, vastuokast?


Ehkki päriselus, pärissiiliga see kogemus, vähemasti minul, puudub, siis ma seda tunnet suudan ette kujutada küll. Sest ma tunnen seda. Aeg-ajalt. Ja tõenäoliselt tunned sina ka. See on siis, kui mingil põhjusel satub meie teele, kas otseses mõttes või meenutusena minevikust sündmus, inimene, olukord, mis on kunagi minevikus meile kõvasti meelehärmi teinud. Ning me elame seda siis üha uuesti ja uuesti üle. Ja sõbrad ütlevad: lase lahti, see on minevik. Ja sinu mõistus nõustub nendega. Ent järgmisel hetkel jälle “katus sõidab”, emotsioonid möllavad ning  sa oled endast väljas millegi pärast, mille juured on minevikus ja mida sa enam muuta ei saa.

Okkaid on nii tööl, kodus kui meie sees

Me leiame vastuokast silitamise algeid töölt. Sind koondati ebaõiglaselt? Sul oli nõme ülemus? Sind jäeti palgatõusust ilma, ehkki sa olid selle täiega välja teeninud? Sul olid “strateegilised lahkhelid” oma juhtidega, ometi sa teadsid, kuidas oleks paremini saanud firmas asju teha?
Me leiame neid kodust. Sinu koduse elu enamikes hädades on süüdi ämm (võid ämma asendada kellega tahes lähikondsetest)? Või siis: üks on loll ja teine laisk ja mina pean üksi rabama :-)?
Me leiame neid ka enda seest. Ma ei oska/suuda seda (midaiganes) teha?! Ja nii edasi.

Ahviaju äratus

Ja niipea kui lauale tuleb okkateema, mistahes kontekstis, alates ebaõiglasest koondamisest kuni ämma või oma saamatuse uskumusteni, tunned, kuidas vererõhk tõuseb, nn ahviaju ärkab ning tormab võitlusse. Hoolimata faktidest. Hoolimata kontekstist. Emotsioonid ja tunded möllavad ning kahjuks pole need sellistel puhkudel mitte positiivsemat laadi. Ning väga tõenäoliselt ütled sa mõne aja pärast, kui emotsioonihoog on möödas, midagi sellist: no pidin ma nüüd jälle selle peale närvi minema. Ja lubad endale pühalikult, et järgmine kord ei ärritu… Ja teed seda siiski.

Purskavad vulkaanid

Meil kõigil on omad okkateemad, selles pole kahtlust. Ent kuidas neist lahti saada? Muidu oleme mõistlikud ja toredad inimesed, ent mingi teema puhul käitume nagu ärganud vulkaanid, paisates õhku jama, mis endal ja teistel õhu kinni võtab ja tükiks ajaks suhteid rikub. See pole pehmelt öeldes tore. Seda enam, et sageli pole neil pursetel mingit pistmist faktide, tegelikkusega, nad elavad otsekui oma elu. Ja isegi kui need sündmused olid omal ajal tõepoolest ebaõiglased sinu suhtes, kui sulle tehti tõepoolest liiga, siis mis kasu on selle peale veel hulk aega hiljem ärrituda? Ehk, mida teha? Kuidas lahti lasta nendest mineviku kummitustest, mis on otsekui näts kinga talla alla sinu külge kinni jäänud?

Okkateemad peaks ümbermõtestama

Esimene mõte: neist ei peagi lahti saama. Õigemini, see pole lihtsalt võimalik. Me ei saa oma minevikku kustutada, need minevikusündmused käivad meiega terve elu kaasas ja õigupoolest ongi meid vorminud selliseks, nagu me hetkel oleme. Nii heas kui halvas. Ent inimeste, sündmuste äraviskamise ja unustamise asemel peaks proovima neid ümbermõtestada, ümbersõnastada. Ehk kasutama jõu asemel empaatiat. Empaatiat enda vastu. Kuidas? Näiteks nii. Esiteks kirjutad üles väite, uskumuse, “kummituse”. Ja siis sõnastad selle ümber, proovides olla enda vastu empaatiline ning püüdes samas vastata ka küsimusele “ja mis siis?”.

Näide:

Väide, uskumus: See inimene on mu tööelu tuksi keeranud. See kuidas ta minuga käitus, oli ebaõiglane.

Ümbersõnastamine: See, kuidas ta minuga käitus, oli ebaõiglane. Ent samas otsuseid teevad need, kellel on voli ja õigus otsustada. Ning selle tõdemusega tuleb leppida. See otsus ei pruukinud olla minu suhtes õiglane, ent samas pole see ka maailmalõpp – aasta pärast tundub see otsus ehk oluliselt tühisemana, kui praegu. Ja tundub ka, et ainus, kellele see ebaõiglus praegu korda läheb, olen mina ise, nii et selle üle hädaldamine ei vii tõenäoliselt kuhugi ja paneb mind käituma viisil, mida ma ise ei tahaks enda juures näha.

Me ei saa mineviku sündmustest lahti lasta, neid unustada. Ent me saame neid ümbersõnastades paigutada teise riiulisse, kohta, kus ta ei tekita meis kontrollimatuid emotsioonipuhanguid ja asjatut ärritust.