Oled endale lubanud käia kolm korda nädalas jooksmas. Või mitte avada nädalavahetusel tööarvutit. Või teha iga nädal oma inimestele ülevaate sellest, kuidas meeskonnal tervikuna läheb. Ja siis saabub tegemise ja otsustamise hetk ja… sa tunned, kuidas õige valiku tegemise raske koorem vajub su õlgadele. Ning sagedamini kui tahaks – sa ei täida endale antud lubadust.

Miks on nii raske rutiinist ja sellega seotud lubadustest kinni pidada? Miks tundub harjmuste muutmine, uue rutiini juurutamine veidi nagu Sysophose müüdi läbi elamine – lükkad kivi mäkke ja see veereb sealt ikka ja uuesti alla. Seda isegi siis kui on olemas plaan, tegevused ette mõeldud ja kalendrisse pandud. Kõik on juskui tehtud. Ja kui see hetk kätte tuleb, siis hakkab jälle üks kõõlumine – kas teha või äkki täna ikka ei tee? Ehk algab igavene heitlus selle vahel, mida on vaja teha ja mida tahaks teha.

Kuidas me kiusatusele järgi anname

Endale “ei” ütlemine on üks raskemaid asju, millega meil harjumuste muutmisel ja rutiinide järgimisel tuleb kokku puutuda. Kui ma peaksin minema jooksma, siis ma ei saa sohval lebotada. Kui ma peaksin tegema tööl ülevaadet, siis ma ei saa osaleda mõnusal kohustustevabal ideerünnakul. Ning enamik meist, noh, ma arvan pigem, et me kõik oleme kiusatustele, hetkeajedele järgi andnud. Ning probleem ei pruugi olla kehvas tahtejõus (mis see tahtejõud üldse on, on veidi segane lugu) või kiusatuse suuruses või meie enda käitumist mõjutavas olekus (väsimus vms). Probleem võib olla selles, kuidas me endale “ei” ütleme. Selgitan.

Ahvatlusele vastupanu võime oleneb ühest sõnast

Teadlased tegid toreda eksperimendi. Mad jagasid inimesed kahte gruppi ja panid nende ette ahvatluse (midagi magusat ja head :-)). Ning ühel grupil lasid endale öelda: “Ma ei saa seda võtta.” Ja teisel grupil: “Ma ei võta seda”. Tulemus? Esimesest grupist 61% andis lõpuks ikka ahvatlusele järgi. Ent teisest grupis jäi maiusele alla ligi poole võrra vähem ehk 36% inimestest. Päris muljetavaldav, kas pole?

Vahe tulemustes on kordades

Ent teadlased läksid veel sammukese edasi. Nad lasid inimestel seada endale pika-ajalise tervise ja heaoluga seotud sihte. Ning kui inimeste esmane vaimustus ja isu sihi poole liikuda – lihtsamalt öeldes trenni minna – kaduma kippus, siis lasti inimestel endale öelda: “Ma ei saa trenni vahele jätta” või siis “Ma ei jäta trenni vahele.” Võrdluse saamiseks tehti ka kolmas, nn kontrollgrupp, kellele ei pakutud mingit juttu, mida endale raskel hetkel rääkida. Tulemused 10 päeva hiljem räägivad iseenda eest:

  • Kontrollgrupist hoidsid veel 3 inimest 10st kinni oma plaanist ja eesmärgist
  • “Ma ei saa trenni vahele jätta” grupist vaid 1 inimene 10st hoidis rutiinist ja eesmärgist kinni
  • “Ma ei jäta trenni vahele” grupist püsis valitud plaani ja eesmärgi juures 8 inimest 10st

Ehk lihtsamalt – proovides ennast veenda ja “ei” öelda stiilis “Ma ei saa…” on tulemus tõenäoliselt veel hullem kui mitte midagi endale öeldes. Ning konkurentsitult tulemuslikuim viis on endale kinnitada “Ma ei tee…”. Miks see nii on? “Ma ei tee…” on oluliselt veenvam, see on seotud meie identiteediga, sellega, kes me oleme. Meil pole valikut. “Ma ei saa…” avab aga aju jaoks tagaukse – miks siis ei saa? Saamine on alati tahtmise, keskkonna, ajahetke jne paljude asjade koosmõju. Seega – ikkagi mingi võimalus siis ju on, et ikka saab. Mitte trenni minna. Ainult see üks kord…. Ja siis saab sellest kaks korda, siis kolm….

 

Niisiis. Kui tahad ahvatlustest hoiduda, siis on ehk hea mõte harjutada endale ütlema asjus stiilis: Ma ei ole magusasööja. Ma ei jäta trenne vahele. Ma ei ole hilineja. Sest… selline ma olen.