See oli Edwin Mosese jaoks tavapärane rutiin. Kõigi aegade kuulsaim ja tituleerituim 400 meetri tõkkejooksja külastas 1988. aasta Souli olümpiamängudel mõni päev enne oma starti staadioni, jalutas riietusruumist soojendusväljakule, sealt edasi staadionile, pani tõkked maha, viskas soojendusdressi seljast ja tegi rajal mõned kiiremad liigutused. Et füüsiliselt tunnetada ja kinnistada ettekujutust sellest, mis teda päris stardis ootab.
See ei olnud esimene kord vanameistri jaoks siduda ettekujutust “päris eluga”. Oma ettekujutuse kinnistamises läbi füüsilise tegemise – tajudes seda oma kõigi viie meelega – polnud tema jaoks midagi uut. Juba oma sportlase karjääri loojangule jõudnud mees oli seda teinud korduvalt, teinekord ka sel ajal kui konkurendid hotellitubades puhkust ja lõunauinakut nautisid. Kas sellest oli ka kasu? Soulis tuli Moses kolmandaks, jäädes alla mängude rekordi püsitanud kaasmaalasele ja rahvusrekordi jooksnud senegaallasele. Enne seda oli Moses aga olnud tosinkond aastat võitmatu. Ja seda pea sõna otseses mõttes – ta võitis vahemikus 1977-1987 122 võistlust järjest. Kui suur osa sellest võidujadast oli tänu mentaalsele ettevalmistumisele, on raske öelda. Ent uskudes psühholooge: erinevate hinnangute-uuringute järgi pea kolmandik edust spordis on mentaalse ehk vaimse komponendiga seotud. Ning omakorda oluline osa sellest on visualiseerimine ehk ettekujutus edust.
Kasutamata tööriist
Jättes kõrvale spordi – miks on visualiseerimisest rääkimine tähtis? Sest visuliseerimise mõju sama proportsioon – u kolmandik edust – kehtib ka väljaspool sporti. Milline potentsiaal! Sellegipoolest me ei kasuta seda. Me paneme ise endale (mõnikord pannakse meile ka teiste poolt ette) eesmärgid. Heal juhul teeme ära isegi plaanid nende saavutamiseks, st paneme kirja tegevused, mida peaks tegema. Ent sageli on need vaid sõnad, numbrid, kiretu kirjeldus, kirjaread paberil. Me jätame nii kasutamata ühe võimsaima ja erakordseima tööriista, mis inimesele on antud misiganes tulemuste ära tegemiseks: võime ette kujutada.
Kolm põhjust, miks ette kujutamine töötab
Miks visualiseerimine on nii mõjus? Laskumata liiga sügavale psühholoogia ja inimkäitumise põhjatutesse kihtidesse torkab silma ehk kolm põhjust. Esiteks, visualiseerimine petab aju ära. Täpsemalt, ajus hakkavad tööle samad musklid, teele lähevad samad impulsid nagu siis, kui teeks seda tegevust päriselt. Ehk võiks öelda, et aju teeb sportlaste keeles n.ö kuiva trenni. Teiseks, visuliseerimine aitab luua vaimset mõttemustrit – kui läheb päriselus tegemiseks, siis on vaim valmis ja juba nagu teab mismoodi ja mida ja kuidas liigutama peab. Ning kolmandaks, visualiseerimine aitab tublisti kaasa keskendumisele, täpsemalt igat sorti segajate välistamisele. Sealt edasi on ju asi loogiline – mida paremini millelegi keskendume, seda paremini seda ka teeme.
Kasvav enesekindlus ja oskuse õppimine
Kuidas aga ette kujutamine meile siis mõjub? Üldiselt kahel moel: me tunneme ennast motiveerituna, meil on kasvanud tahe ja ka enesekindlus seda asja ära teha. Ja teiseks on meil enda jaoks hulka suurem selgus, mis meid täpsemalt ees ootab ja oleme oma vaimu ja osaliselt ka keha selleks ette valmistanud. Ehk oleme juba arenenud, õppinud – olemata tegelikult päris asja veel teinudki. Siinkohal on sobilik aga ka rõhutada: visualiseerimine ei asenda päriselt tegevuste tegemist. Erinevad uuringud kinnitavad, et visualiseerimine võib oluliselt täiendada tervikut, kasvatada hea tulemuse tegemise tõenäosust. Ent ta ei asenda tegevust ennast – töö peame ikka ka päriselt ära tegema!
Mida sa näed, kuuled, tunned?
Muuseas, ka visualiseerimine on oskus. Ehkki mõnel on see paremini käpas ja mõnel ehk mitte niiväga igapäevane nähtus, siis lootusekiir peitub tõdemuses, et kõik mis on oskus, seda on võimalik õppida, arendada. Kõige tulemuslikumad visualiseerimised on need, kuhu on kaasatud võimalikult palju meeli. Tüüpilised abiküsimused edukaks visualiseerimiseks pärast eesmärkide-tegevuste kirjeldamist võiks olla näiteks: mida sa näed, kui sa neid asju teed (kus sa oled, mis kell on, kes su ümber on jne)? Mida sa kuuled (mida inimesed räägivad, kas raadio mängid, sireen huilgab vms)? Mida sa tunned?
Visualiseerimine pole unistamine
Ja siis veel üks oluline asi seoses visualiseerimisega. Visualiseerimine EI OLE unistamine. Unistamine on tore, ent sageli ei vii mitte kuhugi, kui sinna ei lisandu konkreetseid tegevusi ja ettekujutust sellest, kuidas unistuseni jõuda. Maailm on täis inimesi, kes ütlevad, et “ma tahan…”, ent ei suuda või taha või julge sinna lisada seda, milline on see konkreetne samm, mida ta unistuse poole liikumiseks ette kavatseb võtta. Kui see samm on laual, siis saab ka visualiseerimisest rääkida…
