Eestis on vähe tippjuhte, kes nii selgelt esindaks ühte arhetüüpset, nartsissisti kalduvustega, ent erakordselt tegusa juhi tüüpi. Ta on pea parimas tööeas, juhib suurt ja väga tuntud organisatsiooni ja on oma vallas absoluutne superstaar.

Ta pole väljamõeldis, ta on päriselt olemas. Kui tema nime ütleksin, siis ütleks kaks-kolmandikku täiskasvanud eestlastest: aa, ma tean teda, tema on see, kes ….

Ning päris-päris mitmed, omal alal väga head inimesed on tema juurest lahkunud ja ei taha temaga koos enam töötada. Mitte kunagi enam, nagu märkis mulle üks asjaosaline.

Olen kõnealuse juhiga aastate jooksul mõnel korral kokku puutunud, lühemalt ja pikemalt. Ja iga kord veidi imestanud – kuidas nii ja kaua veel? Ja, kas üldse ning millal võib ta jõuda äratundmiseni, et ehkki tark ja erakordselt võimekas, seab ta ise enda käitumisega enda ja oma organisatsiooni tulemuslikkusele piire. Et tegemist on teatud mõttes eheda arhetüübiga, siis allpool coach Marshall Goldsmith’i abiga neli kõige tüüpilisemat käitumisharjumust, mis takistavad kõnealusel juhil ja, õigupoolest, sageli ka meil kõigil, tulemuslikumalt tegutseda.

Pidev tõestamine kui tark ma olen

Mis sa arvad, kui palju inimeste vahelisest kommunikatsioonist kulub neile kahele tegevusele: enda kiitmisele – kui ilus, tark, eriline, suurepärane ma olen ja/või kuulamisele, kui seda teeb enda kohta keegi teine. Ja teiseks, rääkimisele ja/või kuulamisele, kui mittetark (loe: rumal), saamatu, ebakompetentne jne on keegi teine.

Goldsmith väidab – olles sama küsimust küsinud aastate jooksul enda sõnul tuhandetelt inimestelt – et vastus on 65%. Ehk teisisõnul – ligi KAKS KOLMANDIKKU inimestevahelisest kommunikatsioonist on tulemuslikkuse, arengu ja õppimise mõttes väärtusega… ümmargune null. Sest mida sa õpid ennast teiste najal kiites või teise kiidulaulu kuulates – reeglina mitte midagi. Või mida õpid teisi maha tehes või kuulates, kuidas teised seda teevad – taaskord, mitte midagi. Noh, polegi vast tähtis, milline on selliste juttude konkreetne osakaal, on selge, et suure osa meie suhtlemise ajast me pühendame eesmärgile “näida tark”. Muuseas, kas ei paista siit tore lahendus vabanduse “mul polnud aega” järsuks vähendamiseks? 🙂

Tõestamine, et mul on õigus

“Ma ju ütlesin sulle,” on üks jubedamaid asju, mida saab öelda inimesele, kes on just hetk tagasi ebaõnnestunud. Misiganes asjaga. Eesti keeles on selle tegevuse nimi parastamine.

Sageli polegi selle taga n.ö enda üleüldse paremaks, targemaks, nutikamaks pidamine (ehkki ka see on üsna levinud). Lihtsalt – vähemasti nii me seda endale seletame – kuna ma olen nii tark selles asjas, siis teise inimese, olgugi muidu päris nutika ja hakkamasaaja tüübiga, arvamus on sel korral vale. Veelkord, kuna ma olen nii tark just selles asjas. Muuseas, see enda tarkuse ja eksimatuse illusioon kipub süvenema, mida enam ülespoole hierarhias liikuda – võimul on omadus pnna meid mõnikord uskuma, et me oleme üha targemad, nutikamad, eksimatumad.

Ma tean seda

No küll see on tüütu. Kui lähed kellegi juurde toreda idee või mõtte või avastusega ja enne kui sa lõpetada jõuad, kostab ta: “Ma tean seda.” Pehmem versioon sellest – ja mõnikord meile meeldib ka mõelda, et oleme seejuures nii hirmus innustavad – on järgmine: “Oo, see on suurepärane idee!! Ma ise ka teadsin seda.” Prrr…. Muuseas, korraks tagasi loo alguses kirjeldatud juhi juurde – temaga suheldes pole ma veel leidnud asja, mida ta ei teaks – alates tema töö spetsiifikast kuni poliitika ja inimeste arendamiseni välja. “Ma tean,” ütleb ta ühel, teisel ja kolmandal moel. Sest mitteteadmise korral, hmm, ei näi ta ju sugugi tark või mis?

Siia vahele ka väike nõuanne lapsevanematele – kui eesmärk on oluliselt vähendada laste avastamisrõõmu, loovust ja initsiatiivikust, siis kõige lihtsam viis selleks on reageerida lapse igale uuest leiust, avastusest tulenevale rõõmuhüüatusele kergelt üleoleva naeratusega koos tavapärase “Ma tean seda” fraasiga. See viib eesmärgini päris kindlasti.

Miks nad ei või olla minu moodi

Tõepooolest, miks nad siis ei või? Miks nad ei võiks olla sama kiired otsustajad, teha sama hästi läbi kaalutud otsuseid, jõuda sama kiiresti probleemi tuumani ja suuta hoomata seejuures kõiki olulisi tegureid, mis lahendust mõjutavad. Ja nii edasi, ühesõnaga – miks nad ei võiks olla, nagu mina, tark ja nutikas ja enesekindel ja…?

Teen oma meeskonna coachingutel harjutust, mis algab küsimusega: mis teeb mind töö ja inimeste kontekstis ärevaks (ja seejuures mitte meeldivalt, põnevalt ärevaks)? Ja sagedamini kui tahaks kuulen kedagi meeskonnast ütlemas – “lollid ja rumalad inimesed”. Need on need, kes närvi ajavad. Kui ma küsin, et “mida sa täpsemalt lolli ja rumala all mõtled?”, siis saan vastuseks erinevaid kirjeldusi, mis kõik taanduvad ahastusele: “Miks nad ei ole sellised nagu mina??!!” Lisame siia veel eelarvamuse, et kui keegi teine eksib või ebaõnnestub, siis ta ongi selline… Kui aga me ise eksime või ebaõnnestume, siis seda tingisid erakordsed asjaolud – meie ise ikkagi muidugi pole sellised. Ja oleme saanud nähtuse, mis järejekindlalt toidab küsimust: miks nad pole sellised, nagu mina?

Neid nelja harjumust seob üks ja üldisem ühine nimetaja – nad kõik on kuidagi seotud minuga, st kuidas mina välja paistan, kuidas mina saaksin parem, edukam, targem olla ja välja paista. Kui aga õige prooviks asetada küsimuse hoopis nii: kas ja kuidas ma aitan teist inimest? Nende kahe küsimuse vahele mahub terve maailm suurepäraseid tuleusi ja tegusid. Mis ootab artikli alguses kirjeldatud juhi poolt avastamist. Loodetavasti ta ükskord ikka jõuab sinna.