See on midagi, mille järele enamik meist, kasvõi aeg-ajalt, igatsevad. See on see, mida üritatakse meis tekitada lapsest saati – mõnikord on tulemus küll kahjuks vastupidine soovitule – ja mille puudumine on üks enimlevinud põhjuseid, kui me oleme õnnetud.

Jutt on enesekindlusest. Kui oled kunagi endale või ka teistele öelnud: Ma lihtsalt ei suuda seda teha, mul ei ole selle asja peale talenti. Ma ei õpi seda kunagi ära. Mina ei saa kunagi … (rikkaks, targaks, ilusaks, kiireks, juhiks… täida lünk ise :-)). Või kui oled seisnud ka lihtsamate valikute, rääkimata siis pikema mõjuga otsuste korral nagu kits kahe heinakuhja vahel, suutmata otsust teha. Enesekindlus, õigemini selle vähesus või puudumine on teema.

Kolm suurimat hirmu

Muuseas, me kõik, vähemasti suur enamus on neid asju endale öelnud, oled heas seltskonnas. Neil hetkedel, kui tunned, et “süda vajub saapasäärde” oled vastamisi kolme inimese suurima hirmuga (kas ühega kolmest või kõigiga korraga – nn täiuslik torm): Kas ma näen rumal välja? Kas ma teen seda ikka õigesti? ja Kas ma olen ikka piisavalt hea? Ja mõnikord piisab vaid väikesest kahtlusest, väikesest kuradikesest sinu õlal, kes ühe neist küsimustest välja kraaksub. Ning tunned, kuidas vererõhk tõuseb, peopesad lähevad higiseks ja keha ja vaim hakkavad kangeks muutuma (loe: mõistus kaob ja emotsioonidest toituv ahv võtab juhtimise üle).

Mis kindlasti ei aita enesekindluse kasvule kaasa

Ent aitab hädade kirjeldusest. Kuidas siis enesekindlust kasvatada? Selleni jõuame, enne aga sellest, mida kindlasti mitte teha.

Palun ära loe, või vähemasti ära võta tõsiselt meeme stiilis: “Sa suudad, kui ainult proovid!” või siis “Enesekindlus on supervõime. Kui sa ükskord hakkad endasse uskuma, siis hakkavad võimsad asjad juhtuma!”. Ja nii edasi, neid on täis Facebook, neid korratakse toredatel ja mõnikord ka päris kallistel koolitustel.

Ja nad on hiiglama toredad, tekitavad mõnikord hea tunde. Ja nad on ka päris-päris kasutud. Peegli ees endale korrutamine, kui ilus ja tark ja võimekas sa oled, ei aita sul pikaajaliselt enesekindlust kasvatada. See võib tekitada küll hetkelise heaolu tunde, sind tabab tõenäoliselt dopamiini – see on aine, mis tekitab naudingu ootuse tunnet – rünnak. Ja siis on käes jälle hall argipäev ja ligi hiilib süütunne sellest, et tegelikult sa ikka vist ei suuda jne. Ent mis siis aitab?

Nelja sorti enesekindlust

Enesekindlust on nelja sorti, ütlevad raamatu “The Brave Athlete” autorid Simon Marshall ja Paterson Lesley. Ja see, kuidas enesekindlust kasvatada, oleneb paljuski sellest, millist sorti enesekindluse kohas midagi katki on. Räägin lahti.

Enesekindlust on hea ette kujutada nagu puud. Sellel on juured, sellel on tüvi, sellel on võra ja sellel on lehed. Ja ka omavaheline seotus on sarnane – puu saab alguse juurtest ja kõige paremini paistavad välja ikka lehed.

puu-3

Niisiis, loe alljärgnevaid kirjeldusi ja proovi enda peale mõeldes näpp peale panna, millisest enesekindlusest (või täpsemalt selle puudumisest) sa räägid, kui ütled “ma ei suuda” või “ma ei saa hakkama” või “see ei ole minu jaoks”.

1. Enesemõjukus

Usk, et ma suudan konkreetse ülesande või tegevuse teha teatud (heal) tasemel. Ehk see on seotud konkreetse tegevusega. Ja mingis mõttes on väiksem enesekindlus ka loomulik, kui hakkad tegema midagi, mida sa pole varem kunagi teinud. Ja see on ka enesekindluse tüüpidest lihtsaim, mida saad muuta – ta muutub vastavalt sinu tegevusele ja tegevusest saadud kogemusele.

Enemõjukuse parandamine

1. Tegevuses edu saavutamine

Pole paremat enesemõjukuse kasvatamise vahendit kui edukas tegevus. See koosneb kahest osast, nagu ka sõnad viitavad – tegevusest (ehk sa ei kasvata enesemõjukust ennast paremaks müügikohtumiste tegijaks või arenguvestluste pidajaks mõeldes) ja teiseks edust (ehk ammutuntud tõde, et edu kasvatab enesekindlust). Ehk veelkord: sa pead reaalselt tegema ja saavutama selles ka edu.

Ääremärkus – see ei toimi, kui valid edu saavutamiseks liiga lihtsad ülesanded (väldid läbikukkumist), pingutus on oluline. Kuidas leida tasakaal? Eksperdid ütlevad, et hea ülesanne tähendab, et on 70-80% tõenäosus edule. Sellest väiksema puhul võib “elevant” liiga suur tunduda ja suurema puhul pole jälle pingutus piisav, et edu korral rahulolu tunnet tunda. Veel üks väike nüanss – ära piirdu ühe edukorraga – sea endale eesmärke stiilis 10korrast 5-l teen ära vms. Kordused toodavad enesekindlust.

2. Teiste edu vaatamine

Nii kummaline kui see ka tundub, siis teiste tegevuse vaatamine aitab kasvatada enesemõjukust. Ehk – võib-olla on hea mõte enne kui midagi uut tegema hakata, käia vaatamas, kuidas seda teised teevad. See loob konkreetsema ettekujutuse ka sellest, kuidas sa ise seda tegema hakkad.

2. Enesekindlus

Usk enda üldisesse võimekusse teatud valdkonnas, teatud teemas. Enesekindluse võras võib olla nii tugevaid kui nõrku harusid. Inimene, kellel on tugev enesekindlus müügiinimesena, ei pruugi seda sugugi omada juhi rollis. Ja vastupidi. Sellist asja, nagu üldine madal või üldine kõrge enesekindlus, ei saa olla, siis on pigem jutt juba puu tüvest ehk enesehinnangust.

Enesekindluse parandamine

See peaks olema kombinatsioon enesemõjukuse parandamisest ja enesehinnangu muutmisest. Kui probleem on stiilis: ma ei ole hea juht, sest ma ei suuda inimesi meeskonnaks ühise sihi taha siduda, siis on võimalikud parandusmeetodid ühelt poolt konkreetsed tegevused (üks-ühele regulaarsed vestlused, meeskonnas vastutuse jagamine vms) ja teisalt enesehinnanguga seotud tegevused. Vt altpoolt.

3. Enesehinnang

Üldine enesehinnang tuginedes elu varasemale kogemusele. Ehk hinnang endale, milline ma olen – kompetentne, asjalik, pean lubadustest kinni jne (või ka vastupidi – ebakompetentne, pealiskaudne, lubadustest kinni ei pea jne). Ja see kõik tugineb paljuski varasemale elukogemusele ja sealt tekkinud ettekujutusele endast. Trikk on muidugi selles, et see on ainult meie enda ettekujutus, mis on tugevasti mõjutatud tajuvigadest. Muuhulgas näiteks sellest, et me otsime reeglina kinnitust ikka sellele, mida arvame enda juures tõene olevat ja kipume eirama teisi fakte, arvamusi, tagasisidet. Muuseas, enesehinnangu üks, sageli liiga palju kasutatav osa on vahest ka halvavaks muutuv enesekriitika. Ehk enda piitsutamine – “küll ma olen saamatu”, “küll ma olen ikka rumal” jne.

Enesehinnangu parandamine

1. Seisa silmitsi oma negatiivse enesekriitikaga

Esimene samm on muidugi teadvustada, et sa teed seda – et sa piitsutad ennast sageli asjata ja destruktiivselt. Selleks, et saaksid midagi parandada, pead teadma, mis on katki. Ja kui katki see ikka on. Seega, märgi üles iga kord kui sa endale või teistele teed ülekohtust kriitikat, pane kuhugi paberile või telefoni märge “Uups, ma tegin seda jälle!”. Ja kirjuta üles ka seda, mida sa endale ütled. Sõna-sõnalt.

Järgmine samm. Psühholoogid ütlevad selle kohta peenelt ümbersõnastamine, tegelikkuses on see oma negatiivsele jamale vastu astumine. Ehk: 1. Pane kirja max kuni 5 enesekriitilist jama, mida enda kohta ütled 2. Kirjuta iga enesekriitilise väite taha alternatiivne tõlgendus, mis aitab sul näha asja positiivsemates nootides.

Näiteks, kriitika: Ma ei suuda kunagi teha õiget otsust, kuidas oma tööeluga edasi minna.

Ja siis, ümber sõnastades: Aga ma võin teha otsuse, mis tundub praegusel hetkel ja olemasolevate teadmiste põhjal hea otsus. Ning mis kindlasti on parem, kui otsustamata jätmine. Ja ma pean leppima sellega, et ma ei suuda (ja keegi ei suuda) tulevikku täpselt ette ennustada, sestap on ka “parima” otsuse intensiivne otsimine mõttetu, õnn seisneb valiku tegemises ja oma valikuga rahu tegemises. Kui valik ei osutunud pikas perpektiivis õigeks, saan ma alati ümber otsustada – olles igal juhul kogemuse võrra rikkam.

2. Ole teadlikult tänulik

Tean, see kõlab veidi imalalt. Ent päriselt see töötab. Ehk pane kirja, mis sul hästi on. Iga päev. Või iga õhtu. Kolm asja. See aitab tuua fookust ja tähelepanu positiivsele, sellele, mis on sinu elus väärtuslikku. Ja mis omakorda kasvatab positiivset enesehinnangut, et ka sina oled väärtuslik.

4. Eneseväärtustunne

Sügaval peidus olevad uskumused endast kui inimesest. Need on need uskumused, mis istutatakse meisse suures osas lapsepõlves. Vanemad eelkõige, ent ka õpetajad, treenerid, sõpruskond…

Kuidas me saame hakkama tagasilöökidega, kas need on elu loomulik osa või enamvähem iga väikseimagi tagasilöögi puhul hakkab maailm otsa saama, kas inimesi tasub üldiselt usaldada, kas elu on üks hädaorg või pigem elamist ja nautimist väärt asi, kas ma olen kehvem inimesena, kuna ma ei sõida Porche Cayenne’iga või kas ma olen rumal, kui mul pole ette näidata kahekordset kõrgharidust. Ja nii edasi, lõputult. “See pole meie jaoks,” kuulsin kord üht ema ütlemas oma 7-8 aastasele tütrele. Jutt oli Spot of Tallinn’ast, kus muuhulgas lapsed-noored (teiste seas Kelly Sildaru) käivad tegemas BMXi, rula, batuudi, akrobaatika jne trenni. Seal käivad ju ainult rikkad oma veidraid hobisid tegemas, meie seal ei käi, meie oleme “tavalised inimesed”, oli ema sõnum lapsele. Eluks ajaks.

Eneseväärtustunde parandamine

Esimene ja ehk ka parim nõuanne on – otsi abi. Otsi mõni professionaal, kes aitaks sul luua metoodika ja protsessi, kuidas sügaval olevat uskumust iseendast muuta. Sest see võtab aega, pigem aastaid kui kuid, ning võib tähendada ka keskkonna – töökoha, elukoha, partneri, oluliste harjumuste – muutust. Võib ka raamatuid lugeda ja proovida ennast paremaks mõelda, ent sedalaadi uskumuste ja keskkonna koosmõju on sedavõrd suur, et paljalt mõtlemisega püsiva muutuse tekkimine ei ole liiga tõenäoline.

 

Ainult pingutus ei kasvata enesekindlust

Ja muuseas, üks päris oluline asi veel. “Kõige olulisem on pingutada, siis ka saavutad,” ei ole liiga hea nõuanne enesekindluse kasvatamisel. Pingutus üksi ei kosuta enesekindlust. Jah, pingutust tuleb tunnustada, ent ainult pingutust, mis on samm lähemale edule, tulemusele. Edu tunnetamine on see, mis enesekindlust tekitab.

 

Tahad juhina tõusta järgmisele tasemele? 5 kuuline juhi coachingu programm, vajuta siia ja vaata järgi