“See oli sama nagu seotaks parem käsi selja taha kinni ja peaksid kõiki tegevusi vasaku käega õppima hakkama.” Nii kirjeldas maailma ühe suurima ja tuntuima konsultatsioonifirma Boston Cunsulting Group’i (BCG) partner eksperimenti, mille käigus paluti konsultantidel võtta üks päev nädala sees töölt vabaks.

Eksperimendis osalevate konsultantide reaktsioonid olid aimatavad: Mis mõttes vabaks, kas üldse ei tohi meile ka vaadata? Aga me peame siis nädalavahetustel töö järgi tegema!? Päev vabaks – see pole lihtsalt võimalik!!

Pärast rahustamisi, selgitamisi, töökorralduses mõningate muudatuste tegemist olid konsultantid väga vastumeelselt nõus katsetama. Kaasa aitas argument, et kliendi, kellega projektis töötati, tellimus oli just oma töövoo parendamine ning äkki aitab eksperiment näha ka kliendi töövoogu uues valguses. Ning juba paari kuu pärast raporteerisid konsultandid olulist positiivset muutust produktiivsuses, tulemuslikkuses, rahulolus tööga ja ka rahulolus oma eraeluga – suhetes pereliikmete ja lähedastega.

Elu ja töö on intervalltreening

Eksperiment oli tegelikult osa mitmeaastasest tööst BCGga, kus tehti sarnaseid eksperimente pauside ja puhkuse erineval moel töövoogu doseerimisega. Ja mis võiks olla parem koht sellisteks eksperimentideks, kui firma, kus enamike inimeste töönädal kestis 50+ tundi ning tööle näpistati aega ka õhtutest ja nädalavahetustest. Muuseas, sarnaseid eksperimente puhkuse ja tulemuslikkuse seoste kohta on tehtud pea igasugustes ametite puhul, sh ka Eestis – alates sõduritest kuni IT inimeste ja advokaatideni. Tulemuseks on reeglina saadud tõdemus, et elu ja töö pole head tulemust silmas pidades ülipikk maraton ehk pidev pikk pingutus ja stress, vaid pigem lühemate sprintide jada, sportlaste keeles intervalltreening, kus pingutus vaheldub puhkusega.

Tipptulemus tööl ja spordis

Suvi ja puhkus on minu, nagu ilmselt paljude jaoks, hea aeg raamatute lugemiseks. Muuhulgas lugesin napilt paar nädalat tagasi ilmunud raamatut Peak Performance, autoriteks Brad Stulberg ja Steve Magness. Esimene on konsultandi (pikaajaline McKinsey töötaja) taustaga ja teine tunnustatud tippjooksjate treener. Ning raamat, mis räägib tipptulemuste tegemisest – äris ja spordis – on lisaks efektiivsele pingutamisele, tähendusele ja enda n.ö voosse viimisele suuresti pühendatud tegevusele, mida tipptreenerid kutsuvad “toetav treeningsessioon” ehk puhkusele. Muuseas, eraldi treeningu maiguga nimetus puhkusele on äärmiselt vajalik, kuna (tipp)sportlased (nagu ka töönarkomaanid) tahavad pidevalt trenni/tööd teha ja “puhkus” kõlab nende jaoks nagu raisatud aeg (“kui sina magad, teeb konkurent trenni” ja need muud levinud ütlused).

Kasvu “saladus”

Kasvu ja tulemuslikkuse “saladus” on lihtne, nii tööl kui spordis. Misiganes musklit või võimekust sa treenid – olgu biitseps, aju, kognitiivne võimekus või emotsionaalne balanss – parima tulemuse ja kasvu toob tasakaal õiges koguses stressi ja õiges koguses puhkuse vahel. Ehk inimeste jaoks, kellele meeldivad valemid: kasv = stress + puhkus. Muskel kasvab magades, ütlevad sportlased (ja sama kehtib ka laste kohta, teavad lapsevanemad). Ja inimestele, kellele meeldivad protsessid, peaks see välja nägema umbes nii:

  1. Isoleeri, defineeri muskel/võimekus, mida sa tahad treenida/arendada
  2. Koorma seda ehk treeni/pinguta
  3. Puhka ja taastu, lubades nii kehal ja vaimul adapteeruda
  4. Korda, lisades seekord pisut “koormusi” juurde

Kuidas puhata?

Nojah. Aga kuidas siis puhata? Kõlab veidi ehk tobedalt, ent inimese jaoks, kes pole harjunud seda teadlikult tegema (ja me kõik ilmselt teame kedagi sellist, vbl vaatab ta vahest ka peeglist vastu), polegi see ehk niiväga teisejärguline küsimus. Niisiis, ideid puhkuse pausideks, lühemateks ja pikemateks, tõestatult tulemuslikud. Muuseas, enne veel – kõige rohkem nõuab puhkusepauside tegemine… julgust. Julgust töölt ära minna, julgust mitte trenni minna (kui konkurent on trennis :-)) või trenni minna (keset päeva töölt), julgust pausi teha. Ent kui julgusega on asjad hästi, siis…

Jalutuskäik – muuhulgas seotud tugevasti loovuse kasvuga. Eksperimentidega tõestatult kasvatab jalutuskäik loovust, mõõdetuna näiteks ideede arvus 40-60% võrra. “Süüdi” on selles nii käimisega kasvanud vere hulk ajus kui tähelepanu keskendumine – käimise koordineerimine nõuab ajult just parajas koguses pingutust, et vältida uitmõtteid ning samal ajal võimaldada välja tuua seoseid, ideid n.ö alateadvusest. Veel. Vaid 2 minutit käimist tunnis aitab kehal üle saada “istumise tõvest”, tead küll, mida öeldakse – “istumine on uus suitsetamine”. Ja muidugi, kui vähegi võimalik, siis täpp “i” peale on jalutuskäik looduses.

Meditatsioon – ohjah, hakkab jälle pihta, ikka “om mani padme hum” soig ja need muud võõrapärased asjad. Tegelikkuses võivad meditatsiooniga asjad aga sootuks lihtsamad olla. Piisab mõnest minutist päevas ning tulemuseks on paranenud keskendumisvõime, väiksem ärevustase jne. Leia endale rahulik nurgake, pane silmad kinni ja keskendu oma hingamisele. Õhk sisse. Õhk välja. Kõik. Kui mõte läheb rändama, too ta hellalt tagasi.

Sõbrad ja sotsiaalne suhtlus – tõestatult aitab puhata sõprade ja lähedastega aja viitmine. Ja kui on vaja kellegiga rääkida tööst või võistlusest, siis väidatevalt on seda mõistlikum teha sõpradega – siis oled ka järgmisel võistlusel või tööle tagasi minnes tulemuslikum. Muuseas, see pole sama, mis lõuna ajal lähimas kohvikus kiire kohvitamine ja kolleegiga tööst rääkimine. Sõbrad ja pärast tööd/töölt eemal on märksõnad, keskkond loeb.

Magamine – raske on magamise olulisust ülehinnata. Me magame üha vähem, ütlevad uuringud. Ent väsimus=stress. Ja kahjuks pole see n.ö positiivne stress, see, mis aitab meil kasvada. Väsinuna oleme me tõrksad, turtsuvad, ärevad ja pinges. Ehk kõik negatiivne haagib meie külge kordades kergemini. Niisiis, 7-9 tundi ööpäevas und on “peab”. Ning ei tasu õppust võtta “kangelastest”, kes räägivad, et nad üle 4-5 tunni ööpäevas und ei vajagi.

Uinak – kestab kuni 30 minutit ja on erinev ööunest ja magamisest. Silmad kinni, rahus olemine ja aju n.ö aktiivse osa välja lülitamine aitab taastada energiataset ja tähelepanu ning keskendumist, millega kaanevad muuhulgas paremad otsused (üks NASAs tehtud uuring väidab, et suisa kuni kolmandiku võrra paremaid otsuseid teevad inimesed, kes tegid keset päeva väikese uinaku). Muuseas, kaks olulist täiendust siia: uinak ei asenda puudulikku ööund ning pikem kui 30 minutiline uinak võib osutuda sootuks kahjulikuks. Sest siis me vajume juba sügavasse unne ning sealt ärgates võib olla hoopis uimasemad kui magama minnes.

Pikk puhkus – oled kuulnud juttu, et puhkus peab olema vähemalt 3 nädalat: esimesel nädalal sa mõtetes lahkud töölt, teisel nädalal puhkad ja kolmandal nädalal hakkad juba tööle minema. Jutt ei valeta, tõetera on selles sees. Vähemalt kord aastas on mõistlik stepsel pikemaks ajaks välja tõmmata, andes oma ajule (ja kehale) puhkust ja aega taastumiseks. Ning jällegi, kui kohtad “kangelast”, kes uhkustades räägib, kuidas ta ei vaja puhkust ja et ta pole juba mitu aastat puhkust välja võtnud, siis parim, mida teha saad, on talle ja tema tööandjale kaasa tunda – tõenäoliselt on tema võimekus pigem languse kui tõusutrendis.

Kindlasti on puhkamise ja taastumise nippe ja trikke ja võimalusi sadu ja tuhandeid ja kindlasti on see ka igaühe puhul veidi isiklik teema – kellele meeldib liivarannal peesitada, kellele sauna ehitada. Ent fakt on see: kui sa ei puhka, siis sa ei kasva ega arene. Muuseas, võib-olla on just nüüd, puhkustelt naasmise aegu hea mõte vaadata korra oma töökorraldusele otsa ja teha vajadusel muudatusi, et igasse päeva, nädalasse, kuusse ja aastasse oleks planeeritud “toetavaid treeningsessioone”. Ehk puhkust.