Vahetasin Raimo Ülavere Coaching Podcasti kodu ja sellega seoses siin blogis enam eraldi podcasti osadele viiteid ei lisa. Podcasti leiad hõlpsalt üles Spotify'st ja Apple Podcast'idest otsinguga Raimo Ülavere Coaching.
Tarkus ei tule ainult ajaga. Me võime elada pika elu, ent surra ikka lollina, nagu viitab Ruja ühes laulus. Tarkus tuleb õppimisest ja tehtule tähenduse andmisest.
Need müüdid vaatavad vastu sotsiaalmeediast, neid paljundatakse ja taastoodetakse meemidega. Neid kinnitatakse sõpradele, tuttavatele, kellele iganes, kelle tähelepanu õnnestub saada. Ja kahjuks üritavad inimesed – liiga paljud – neid ka järgida. Kui kõik ikka nii räägivad, siis peavad need ju õiged olema. Kuid see lõpeb pettumuse, kahetsuse, häbitundega. Ei ole mõistlik. Ja on kohati isegi õudne.
Mis on täna juhtide jaoks enda kui juhi arendamise kontekstis olulisemad teemad? Olen viimase 15 aasta jooksul lugenud hulga raamatuid eestvedamisest, meeskonnatööst, coachingust, ka emotsioonidest,…
Mis on uut juhtimises? Küsimus, mida ikka küsitakse ja millele ma ka proovin vastuseid leida. Ent mida kauem juhtimise temaatikaga tegeleda, seda enam hakkab tunduma, et vastus sellele võib olla kaunis... igav.
Eelmine nädal tõi uudise, et suurematest ja tuntumatest organisatsioonidest esimesena Eestis katsetab Elisa 4 päevast töönädalat. Suur samm edasi kaasaegsema töökeskkonna poole. Ent ehk on siit veel ruumi edasi minna.
Mõni aeg tagasi tegin ühel konverentsil ettekande teemal "Tagasilöögid ja nendega toime tulek". Palusin alustuseks inimestel teha valik, kas tagasilöök on nende jaoks pigem: elu paratamatu osa, tüütu ebameeldivus, mis tuleb ära kannatada või õppimise koht ehk iga tagasilöök on õppetund.
Millal sa viimati tööle minnes lipsu ette või kostüümi selga panid? Inimesi, kes seda teevad, jääb üha vähemaks. Mis on omal moel kaudne märk sellest, kuidas üha enam levib ja läheb hinda üks juhi võtmeoskusi - oskus delegeerida vastutust.
See juhtus eelmise aasta septembris Vihula mõisa seminariruumis. Olime juhtidega terve päev rääkinud erinevatest asjadest - tagasisidest, motivatsioonist, eesmärkidest jne. 15 minutit enne koolituspäeva lõppu võttis sõna personalijuht ja ütles midagi sellist: see kõik on väga põnev. Aga ikkagi jääb küsimus: kuidas hoida head töötajat?
Baba Vanga ehk vanaema Vanga elas Bulgaarias ja temast sai endise nn idabloki kõige tuntum müstik ja ennustaja.
Öeldakse, et ajalugu ei saa muuta. Päris tõsi see siiski vist pole - sündmused, faktid, numbrid on sellised nagu nad on. Ent see, kuidas neile tagantjärele peale vaatame, muudabki ajalugu.
Puhkuse väärtuslik koostisosa on lugemine. Vähemasti minul. Ja usun, et ka paljudel teistel. Seega, allpool rida raamatusoovitusi juhile, mida on hea puhkuse (või ka muul) ajal kätte võtta ja lugeda.
Psühholoogiline turvalisus tundub viimase 10 aasta meeskonna arengu teooriates olevat see võluvits, mille olemasolu või puudumine määrab ära, kas meeskond on edukas. Ent siin on siiski paar olulist “jah, aga”.
Milline on juhtimine 21. sajandil? 3 nähtust, ütleb Valdur Laid, Eesti üks kogenumaid ja mitmekesisema juhtimiskogemusega tippjuhte. Muutunud on "kuidas asju teeme" olulisus, rumal töö on digitaliseerumise tulemusel kadumas ja töö ning eraelu on põimunud.
See kevad tuleb tööinimestele teisiti. Võrreldes eelmise kevadega. Just vaimset heaolu silmas pidades. Ja kahjuks annavad siin oma osa ka juhid.
See näib esimese hooga suur probleem - kui inimesel on olemas võimekus ja oskused, ent puudub enesekindlus. Ent viimased uuringud ütlevad, et eespool kirjeldatud olekut kirjeldav nn petja sündroom võib olla pigem hoopis õnnistus kui needus.
Sel ajal kui keskkond surub meid jälle üha väiksemale pinnale - nii füüsiliselt kui mentaalselt - oleks ehk mõistlik teha hoopis risti vastupidist - sirutada end välja ja alustada millegi uue, värske, põnevaga.
Meil kõigil on peas hääl, kes meiega räägib. See teadmine on tulnud mõnele inimesele üllatusena - just et kõigil on peas oma hääl. Ja umbes iga kümnes inimene usub, et see hääl pole tema ise, vaid keegi tegelane väljapool teda.
Kõige kõvemad võimekused, mida juhtide puhul võiks arendada, on mõnikord just need, mis tunduvad liiga “pehmed”, et neist üldse juttugi teha. Sest juhtimine on karmide meeste ja naiste ala. Või kas ikka on?
Tegevuste nimekirjad ehk to-do listide ajalugu ulatub väidetavalt 300 aasta taha. Ja nende lubadus pole muutunud - tegevuste nimekirjad peaksid aitama meil püsida fookuses, vähendada segajaid ja luua heaolu tunnet tehtu üle. Ning kahjuks teevad nad sageli just vastupidist.
Coachingust on kirjutatud palju raamatuid. Ent vähe selliseid, mis ehk lugejale ka korralikku väärtust annavad. Nüüd ühe sellise leidsin.
Edasilükkamine ja delegeerimine on kaks sagedast teemat juhte kimbutavast probleemide puntrast. Ehk kuidas teha nii, et olulised asjad oleks õigel ajal tehtud.
Uhh, oli vast aasta, kas pole?! Paljude jaoks oli mööduv aasta nagu Ameerika raudtee - üles ja alla, üles ja alla. Nii ka minul. Ja lõppkokkuvõttes saan öelda - elu parim tööaasta!
Kaugtöö ja inimeste hakkama saamine tundub olevat jätkuvalt kerge peavalu juhtidele. Ent ehkki peavalu võib olla isegi õigustatud, pole selle põhjus kaugeltki see, mida arvatakse.
Olen taas hakanud saama kutseid teha juhtidele veebikoolitusi teemal kuidas oma inimeste motivatsiooni ja pühendumust hoida. Kui meeskond on virtuaalne ja kõik töötavad kodus.
Igal tegevusel ja tegevusetusel on eesmärk. See väide seletab ära nii mõnegi “ma ei taha”. Ja asetab mõistlikumasse kohta ka mõtteviisi, et me peame teisi inimesi “motiveerima”.
Mida on uut kaasaegses juhtimises? Seda küsimust kuulen sagedasti. Nüüd olen üle hulga aja leidnud midagi, mis tundub juhtimise juttude kontekstis värske ja põnev.
Juhi töö inimestega seisneb lihtsustatult kokku võttes kahes asjas - nõudlikkuses ja toetuses. Ning kui esimese puhul tekitab tavaliselt probleeme selle vähesus, siis toetuse puhul on mõnikord probleemiks hoopis selle üleküllus.
Juhtimises pole ainult ühte kindlat viisi, kuidas organisatsiooni edule juhtida. See on küll klishee, ent tõsi. Tänapäeva ehk tuntuim vastuvoolu ujuja ja samas ka eeskuju on Netflix.
“Mis mõttes?” jahmatasin mõni aeg tagasi, kui lugesin ühest muidu supertoredana tundunud raamatust, et kiitmine tuleks ära lõpetada.
Mõni aeg tagasi kuulsin lugu ühest juhist, keda edutati. Edutati juhtima uut, suuremat osakonda. Miks just tema, küsisin rääkijalt? Ei tea, oli vastus, ju ta siis meeldis kellelegi rohkem.
See on ju vaid probleemi vältimine ja inimeste töö alavääristamine, mõtlesin mõned päevad tagasi, kui kuulsin üht järjekordset lugu sellest, kuidas inimeste motivatsiooni prooviti ühes…
Maailm muutub ja pole pole kunagi enam endine. Ja ta muutub kiiremini kui kunagi varem. Mina, meie peame muutuma. Seega, muutu või sure. Ja nii…
See hämmastab meid üha uuesti ja uuesti. Kuidas ikkagi on võimalik, et muidu täitsa toreda ja sõbralikuna tundunud inimesest saab pärast juhiks saamist… noh, ütleme…
Meil kõigil on nad olemas. Inimesed, kes meile meeldivad. Kes meeldivad veidi nagu rohkem kui teised…
Kui mind viimaste kuude jooksul avalikkuse ette jõudnud n.ö juhtimisjuhtumitest midagi jahmatas, siis oli see Aivar Mäe endiste ja praeguste kolleegide toetuskirjad ning ütlused ajakirjanduses.
Kui ütleme geenius, siis hõllandub meie silme ette Albert Einstein või Garri Kasparov või Stephen Hawkins.
Minult küsitakse üsna sagedasti raamatusoovitusi juhtidele. Ja mõnikord oskan siis ka midagi välja pakkuda.
Ma pole kohanud veel inimest, kes ei suudaks vajadusel ära põhjendada, miks ta rassib ja rabab endal hinge seest välja, miks teeb ülipikki tööpäevi, miks just praegu on see tema töös eriti vajalik.
Me oleme tasakaalu sõltlased. Kogu inimkonna teadliku ajaloo vältel on inimesed otsinud tasakaalu. Tänapäeval on see otsing kehastunud mõttevisiisiks: töö on raske, elu aga kerge ja ihaldusväärne. Ja me vajame sinna vahele tasakaalu.
Kasv ja hea tulemus = stress pluss puhkus. Me teame seda, ent millegipärast me päriselus teeme ainult pool võrrandist. Me ei puhka, ei taastu, ei tee seda teadlikult. Miks?
Igatsus normaalse olukorra, selle järele, mis oli vanasti, on inimlik. Ja samas juhtimise mõttes on selle mõtteviisi kultiveerimine üks kahjulikumaid asju. Aeg on sirutada kael…
Maailma parimad tippsportlased on sageli maailma parimad, sest nad on superhead… puhkamises.
Võta üks paberileht või arvutiekraanil tühi kirja fail ja kirjuta sinna rasvase ja suure kirjaga: ÄRA TÕUSE PÜSTI.
Eelmise nädala vestlused juhtide, sportlaste, inimestega annavad märku - kriisi mentaalne murdepunkt on möödas ning tuntav osa inimesi ja meeskondi on pilgud suunanud tulevikku.
Mõnikord ajab ikka närvi, miks teised inimesed niikaua mäletsevad. Nämmutavad, jokutavad, jauravad, kurdavad. Miks nad ometi kord edasi ei lähe?
Ootamatutest ja suurtest tagasilöökidest ei vii meid läbi trimmitud efektiivsus, sügav sisekaemus või erakordne tahtejõud. Jamadest viib läbi vastupanuvõime. Ja selle kasvatamine võiks olla hetkel inimestena meie olulisim siht.
Kui tundub, et meie valikud ja võimalused muutuvad üha ahtamaks, siis seda olulisemaks muutub võimsaim vahend pinge ja stressi olukordades toime tulemuseks. See on oma tähelepanu juhtimine.
Meil on avanenud erakordne võimalus. Teha vähem koosolekuid. Ja teiseks teha need, mis toimuvad, oluliselt tulemuslikumaks. Kuidas?
Paljude juhtide ja ettevõtjate jaoks on see nädal läinud ja läheb edasi laeva vajumise peatamisega. Ja see on ka mõistetav, käimas on ellu jäämise mäng - kui pole äri, pole töökohti, pole ka inimesi tööl. Ent hiljemalt järgmisel nädalal on viimane aeg võtta fookusesse inimesed.
Rääkisin eile kahe ettevõtjaga, kellest üks “võtab rahulikult ja vaatab mis saab, ehk riik tuleb ka appi” ja teisel oli õhtuks selja taga pikk ja jätkuv tööpäev täis otsuseid.
Kuidas ma kodustega toime tulen? Kas töötajad ikka teevad kodus tööd? Millal see mööda saab? Mis mu tööst saab? Ja nii edasi.
Igal aastal tehakse sadades Eesti organisatsioonides pühendumuse uuringuid, uuritud on ka Eesti töötajate hoiakuid üldisemalt. Ja see olukord ei näita paranemise märke. Ent äkki polegi viga numbrites ja inimestes ja juhtides. Vaid hoopis... meie vaatenurgas.
Eesti parim naisrattur, 500+ inimesega tehase juht, tippsportlastega tegelev treener, ülikooli tippjuht, finantskontserni baltimaade müügijuht. Ja veel mitmeid, keda ma imetlen ja kellega mul on olnud ja on ka praegu siiras heameel koostööd teha.
Mõnikord juhtub juhi coachingu programmis väikene ime. See on siis, kui taipamine ja muutus on jõudnud sügavamale kui lihtsalt “olen parem juht” või “teen paremaid vestluseid”.
See on hämmastav, kui paljud sportlased, tippseptsialistid, juhid, inimesed lähevad tegema olulist sooritust - võistlust, lavaesinemist, tööintervjuud, koosolekut, tele- või raadiosaadet - ainsa mõttega: teen oma parima.
90% meeskonna edukusest on määratud juba enne meeskonna “päristöö” algust. Nii väidab Harvardi Ülikooli professor Richard Hackmann, kes on meeskondade edukust uurinud - päris firmades, päris meeskondade ja päris inimestega - aastaid.
Demokraatia on hea ja igati kasulik asi, ent kooli, asutust, firmat ega ka riiki saa juhtida nii, et tehakse vaid seda, mida enamus nõuab.
See on tipptegijate Püha Graal. Mida pidevalt otsitakse. Ja vahel ka leitakse. Ent mis tundub olevat midagi õnne sarnast - mida rohkem selle leidmisega pingutatakse, seda kaugemale see kipub nihkuma.
Kuidas tulla toime keeruliste inimestega? Suhtlemine keeruliste meeskonnaliikmetega. Rasked inimesed sinu meeskonnas. Kuidas mõista keerulisi inimesi?
Elasid kord kolm müügimeest. Härra Soovin, härra Tahan ja härra Pean.
Kuidas tulevast head juhti, liidrit ära tunda? Ja teha seda veel enne, kui ta päriselt juhi rollis tööle hakkab?
Pole midagi uut siin päikese all. Mobiiltelefonid, videokõned, allveelaevad, inimese jalg Kuul või tablettidega psüühhika mõjutamine - need ja veel palju asju on kõik juba ammu ette ennustatud.
Ausalt öeldes tekitab enda kohta aasta aruande kirjutamine ja selle avaldamine veidi veidra tunde.
Kusagil 2000ndate alguses istusin oma selleaegse juhi ja Äripäeva peatoimetaja Igor Rõtoviga tema kabinetis ja tegime minu arenguvestlust.
Tagasilöögid on elu paratamatu osa ja igatsus stabiilse, ühtlase ja igikestva rahulolu ja õnnetunde järele on küll mõistetav, ent ehk ebamõistlik uskumus. Ent sama ebamõistlik on endale veel ise tagasilööke juurde tekitada.
Vähe on juhi puhul nähtusi, mis meeskonnale ja organisatsioonile rohkem kahju tooks. Ja sportlase puhul on samast nähtusest tulenev kahju selgelt mõõdetav tulemustes. See nähtus on otsustamatus.
Üha enam kasutatakse spordimaailmas, ent ka mujal uut vahendit inimeste võimekuste ja tulemuste kasvatamiseks. See vahend aitab muuhulgas: kasvatada enesehinnangut, hüppeliselt tõsta enesekindlust, ta aitab muuta sündmuste ja asjade tähendust ning lõppkokkuvõttes muudab käitumist ja tulemusi.
“Mida te nüüd edasi teete?” küsisin. Inimesed nõupidamisteruuumi laua ümber vakatasid korraks. Põrnitsesid, pead norus ja nõutu näoga, lauaesist. Kuni keegi tõstis pea ja hakkas… uuesti kirjeldama seda, mis valesti on.
Mulle kohutavalt meeldib, kui valikud juhi ees on selged. Eriti need suured, 3-5 põhimõttelist valikut, mis puudutavad väärtusi, meeskonna ja enda käitumise põhimõtteid. Ja muidugi ma tean, kuivõrd palju keerulisem on päriselu. Ent see ei sega püüdlust teha endale valikuid lihtsamaks ja selgemaks. Üks neist juhi ees seisvatest suurtest valikutest on: kas meeskond on meil alati esimene valik?
Mõtle korraks tagasi viimasele sündmusele - kas spordis või tööl - kui tegid kõva pingutuse... ja siis otsustasid, et ahh, asi pole ikka seda väärt, kulgeme nüüd edasi tasapisi ja rahulikult.
Kui sa sisestad Amazoni otsingusõna leadership ehk eesti keeles eestvedamine, saad üle 40 000 tuhande raamatu vastuse. Millest 99,9% räägivad sellest, milline üks hea liider välja näeb.
Hea meeskond on see, kus kõik teevad kõike võrdselt! Ja tegelikult on see tulemuse suhtes üks kahjulikumaid mõtteviise, mis meeskonnas saab levida.
"Mõtle positiivselt!" on tõnäoliselt üks enamlevinud nõuandeid, mida me teistele ja ka endale jagame, kui teame, et ees ootab pinge olukord. Ja ettevaatust - see võib olla üks kehvemaid nõuandeid üldse.
Hea jalgpallur peab oskama lüüa ja triblada mõlema jalaga, loomulikult. Ainult et… Lionel Messi, maailma parim jalgpallur - vähemasti väga suure osa jalgpallihuviliste silmis - teeb seda kõike peamiselt ainult vasaku jalaga.
Me oleme kõik piltlikult öeldes maailmameistrid - olgu valdkonnaks sport, programmeerimine või meeskonna juhtimine. Ent enamasti oleme seda rahulikel aegadel, kuni hetkeni, kuni külla saabub tegelane, kes meie illusioonid ja kaardimajakese kokku lükkab. Tegelase nimi on pinge.
Pole vist vaja kirjeldada, milline näeb välja ülekoormatud juht - töötagu ta organisatsioonis mistahes tasemel, alates eesliini tiimiliidritest kuni tippjuhtideni. Me oleme seda kõik näinud, tõenäoliselt enamus juhtidest ka isiklikult kogenud.
Juhtimisest rääkivaid raamatuid on maailmas tõesti ehk liiga palju. Pigem harva kui sageli leian mõne, mille kohta julgen öelda - kui sa peaksid lugema vaid ühe raamatu juhtimisest ja eestvedamisest, siis loe seda. Nüüd ühe sellise raamatu jälle leidsin.
Oled sa kunagi läinud närvi, kui keegi on laua- või kaardimängus sind võitnud? Oled sa kunagi tundnud kerget ärritust, kui sinu kolleegi avalikult kiidetakse? Oled sa mõnikord teinud oma töö ära kiiresti ja sellest ka avalikult teada andnud - lihtsalt seepärast, et olla esimene?
Paar aastat tagasi istusime olümpiavõitja Gerd Kanteriga tema esimese sponsori Osmani kebabi õue peal Mustamäel. Ja rääkisime, spordist ja sellest, kuidas sportlane mõtleb ja mida teeb.
Aastaid tagasi kuulasin Vikerraadiost jutusaadet toona juba elusügisesse jõudnud kuulsa Vene näitlejaga, kes vastas küsimusele - millal teil tekkis tunne, et olete teel millegi olulise poole, et teist võib saada suur näitleja - nii: sel hetkel, kui lõpetasin ajalehtedest teatrikriitika lugemise.
Täna ei tulnud üldse välja, ma olen ikka nii kehva selles, on jutt, mida mõtlevad või ka ütlevad päris mitmed pärast soorituse tegemist. Ka tippjuhid. Ka tippsportlased. Õigemini - eriti tippjuhid ja tippsportlased.
Mida aasta edasi, seda vähem ma proovin lugeda raamatuid ja artikleid, kus öeldakse kindlas kõneviisis, et hea juht peab olema just selline või teistsugune. Hooliv, empaatiline, inimesi kuulav. Või siis visionäär, isegi autokraatlik, vaid tulemusest hooliv.
Viimase paarikümne aasta jooksul on spordivaldkonna terminid, metoodikad ja loogikad trüginud jõuliselt orgnisatsiooni ning inimeste arendamise valdkonda. Sündinud on uus tõug töömaailmas - korporatiivne atleet.
Kujuta ette, et oled ruumis, kus sinu ees laual on jääkuubik. Ruumis on -5 kraadi. Suu kaudu hingates näed oma hingeauru. Jääkuubik laual näeb välja just sobiv, et teda panna jahutama head värskendavat jooki. Ja siis hakkab ruumis soojemaks minema…
Sellise provokatiivse pealkirjaga meili sain hiljuti James Clearilt, raamatu Atomic Habits autorilt. Ent paradoksaalselt, see, mida ta eesmärkide “asemele” pakub, on ometi metoodika, mida kasutavad just eesmärgistamisel maailma ühed parimad juhid, organisatsioonid, sportlased.
Miks on nii, et mõni teeb treeningul supertulemuse ja võistlusel kõrbeb täiega? Või miks mõni on superhea esineja oma meeskonna ees, ent ei saa sõna suust, kui peab täpselt sama asja tegema telekaamerate või 200 pealise kuulajaskonna ees. Vastust tuleb otsida ühes nähtuses, mis erinevates olukordades tabab meid kõiki - see on pinge.
On ju üldteada, et hea juht on toetav, inimesi kaasav ja ennast inimestega suheldes vabalt tundev tegelane. See kõik on õige… kuni ühel hetkel selgub, et selline juht on kõige kehvem, mis saab meeskonda või organisatsiooni tabada.
Mis on esimene asi, mida peaks juht tegema, kui tahab näha oma meeskonnas usaldust ja avatust ning ausat tagasisidet?
Meile meeldib mõelda endast kui ratsionaalsest olendist, kes teeb oma otsuseid ja annab hinnanguid ikka kaalutletult ja läbimõeldult. Ja see on tõsi… siiski üsna vähestel kordadel.
Sõprade ja nende peredega vana aastat ära saates ja uut tervitades näitas sõber Facebookis kulutulena levivat klippi. Kus kümmekond vene meest laulsid surmtõsiste nägudega: see oli raske aasta.
See oli vist selle suve kõige palavam päev. Küllap ka osaliselt seepärast oli Saaremaal, minu maakodu lähedal asuvas Asva viikingite külas üsna kesiselt külalisi. Sellist keskpäevast põrgukuumust on mõistlik vältida. Aga noh, lastele on selle seletamine ehk mõnikord sama nagu - sobivat kujundit palavale päevale otsides - hane selga vesi.
Tahtmise ja tegemise vahel on kuristik. Ja neid kahte ühendab julgus. Ning julguse puudumine on päris levinud vabandus, miks mingeid asju tegemata jäetakse.
Miks mõned inimesed saavutavad kõrvalt vaadates erakordseid tulemusi, olgu töötaja või sportlase või ka lapsevanema rollis? See küsimus tuleb mulle pähe pea iga kord, kui loen-kuulen jälle mõnest tippsaavutusest mistahes valdkonnas.
Ehkki enamikel elu hetkedel tundub, et aeg töötab meie vastu, siis mõnikord - kahetsusväärselt harva küll - tundub, et ta on siiski meiega samal pool rindejoont. Näiteks siis, kui sinu juurde jõuab just õige raamat õigel ajal.
"Minu uks on alati avatud," on üks lause, mida mõnikord juhtide suust võib kuulda. Ja ehkki formaalselt tõene - uks on tõesti lahti - siis sisuliselt ei pruugi see nii olla. “Millegipärast aga ei taha keegi minu juurde tulla?” ütleb sama juht kohe järgi.
On üldtuntud teadmine, et tipptegijaid mistahes valdkonnas käivitab ja hoiab käigus rahulolematus. Rahulolematus enda, mõnikord ka teiste tegemistega.
Mis mõttes? Kuidas siis nii? Kulmud kerkisid, kui julgesin ühel juhtide koosviibimisel muuhulgas märkida, et see, kui inimesed ei kipu vastutust oma töö ja tegemiste eest võtma, võib olla vähemasti osaliselt ka juhtide endi teene.
Eks see ole vast selline üldteada tõdemus, milles sageli on ka tõetera sees. Et harjumuste muutmisel enim kasutusel olev alustamise aeg on… homme. Täna ei saa, sest… täna pole nagu seda õiget motivatsiooni, tunnet peal.
Oled endale lubanud käia kolm korda nädalas jooksmas. Või mitte avada nädalavahetusel tööarvutit. Või teha iga nädal oma inimestele ülevaate sellest, kuidas meeskonnal tervikuna läheb. Ja siis saabub tegemise ja otsustamise hetk ja… sa tunned, kuidas õige valiku tegemise raske koorem vajub su õlgadele. Ning sagedamini kui tahaks - sa ei täida endale antud lubadust.
