Vahetasin Raimo Ülavere Coaching Podcasti kodu ja sellega seoses siin blogis enam eraldi podcasti osadele viiteid ei lisa. Podcasti leiad hõlpsalt üles Spotify'st ja Apple Podcast'idest otsinguga Raimo Ülavere Coaching.
Tarkus ei tule ainult ajaga. Me võime elada pika elu, ent surra ikka lollina, nagu viitab Ruja ühes laulus. Tarkus tuleb õppimisest ja tehtule tähenduse andmisest.
Tead küll seda tegelast, kes meile pingelistes olukordades peas ütleb, et sa vist ei suuda. Või kes pidevalt muretseb selle pärast, mida teised sinust mõtlevad. Ja kes kipub mõnikord jaurama, mäletsema ja kritiseerima. Kuidas teda taltsutada?
Need müüdid vaatavad vastu sotsiaalmeediast, neid paljundatakse ja taastoodetakse meemidega. Neid kinnitatakse sõpradele, tuttavatele, kellele iganes, kelle tähelepanu õnnestub saada. Ja kahjuks üritavad inimesed – liiga paljud – neid ka järgida. Kui kõik ikka nii räägivad, siis peavad need ju õiged olema. Kuid see lõpeb pettumuse, kahetsuse, häbitundega. Ei ole mõistlik. Ja on kohati isegi õudne.
Eelmine nädal tõi uudise, et suurematest ja tuntumatest organisatsioonidest esimesena Eestis katsetab Elisa 4 päevast töönädalat. Suur samm edasi kaasaegsema töökeskkonna poole. Ent ehk on siit veel ruumi edasi minna.
Mõni aeg tagasi tegin ühel konverentsil ettekande teemal "Tagasilöögid ja nendega toime tulek". Palusin alustuseks inimestel teha valik, kas tagasilöök on nende jaoks pigem: elu paratamatu osa, tüütu ebameeldivus, mis tuleb ära kannatada või õppimise koht ehk iga tagasilöök on õppetund.
Baba Vanga ehk vanaema Vanga elas Bulgaarias ja temast sai endise nn idabloki kõige tuntum müstik ja ennustaja.
Öeldakse, et ajalugu ei saa muuta. Päris tõsi see siiski vist pole - sündmused, faktid, numbrid on sellised nagu nad on. Ent see, kuidas neile tagantjärele peale vaatame, muudabki ajalugu.
Alalhoidlike inimestena me võtame üsna raskelt külge imporditud hoiakuid ja mõtteviise. Ent ühe mõtteviisi võiksime küll kõik endale külge pookida - see on Ubuntu.
See näib esimese hooga suur probleem - kui inimesel on olemas võimekus ja oskused, ent puudub enesekindlus. Ent viimased uuringud ütlevad, et eespool kirjeldatud olekut kirjeldav nn petja sündroom võib olla pigem hoopis õnnistus kui needus.
Sel ajal kui keskkond surub meid jälle üha väiksemale pinnale - nii füüsiliselt kui mentaalselt - oleks ehk mõistlik teha hoopis risti vastupidist - sirutada end välja ja alustada millegi uue, värske, põnevaga.
Meil kõigil on peas hääl, kes meiega räägib. See teadmine on tulnud mõnele inimesele üllatusena - just et kõigil on peas oma hääl. Ja umbes iga kümnes inimene usub, et see hääl pole tema ise, vaid keegi tegelane väljapool teda.
Tegevuste nimekirjad ehk to-do listide ajalugu ulatub väidetavalt 300 aasta taha. Ja nende lubadus pole muutunud - tegevuste nimekirjad peaksid aitama meil püsida fookuses, vähendada segajaid ja luua heaolu tunnet tehtu üle. Ning kahjuks teevad nad sageli just vastupidist.
Coachingust on kirjutatud palju raamatuid. Ent vähe selliseid, mis ehk lugejale ka korralikku väärtust annavad. Nüüd ühe sellise leidsin.
Ennustamine ei ole tänamatu töö. Neuroteadlased kinnitavad, et ennustamine, plaanide tegemine, tuleviku ette kujutamine on tegevus, mis tekitab meis sageli hoopis õnnetunnet.
Uhh, oli vast aasta, kas pole?! Paljude jaoks oli mööduv aasta nagu Ameerika raudtee - üles ja alla, üles ja alla. Nii ka minul. Ja lõppkokkuvõttes saan öelda - elu parim tööaasta!
Maailm muutub ja pole pole kunagi enam endine. Ja ta muutub kiiremini kui kunagi varem. Mina, meie peame muutuma. Seega, muutu või sure. Ja nii…
See hämmastab meid üha uuesti ja uuesti. Kuidas ikkagi on võimalik, et muidu täitsa toreda ja sõbralikuna tundunud inimesest saab pärast juhiks saamist… noh, ütleme…
Kui mind viimaste kuude jooksul avalikkuse ette jõudnud n.ö juhtimisjuhtumitest midagi jahmatas, siis oli see Aivar Mäe endiste ja praeguste kolleegide toetuskirjad ning ütlused ajakirjanduses.
Avatus uuele on tähtis. Kasvamise, arenemise hoiak on tähtis. Kasvu mõtteviis on tähtis. Arenda seda. Punkt. Umbes nii algab ja lõpeb suurem osa juttudest, mis…
Me õpime. Kogu aeg. Ja kriis on erakordselt hea õppimise kiirendi. Allpool minu 14 õppetundi kriisist. Muuseas, enne veel. Ma ei arva, et minu tegevus…
Ma pole kohanud veel inimest, kes ei suudaks vajadusel ära põhjendada, miks ta rassib ja rabab endal hinge seest välja, miks teeb ülipikki tööpäevi, miks just praegu on see tema töös eriti vajalik.
Me oleme tasakaalu sõltlased. Kogu inimkonna teadliku ajaloo vältel on inimesed otsinud tasakaalu. Tänapäeval on see otsing kehastunud mõttevisiisiks: töö on raske, elu aga kerge ja ihaldusväärne. Ja me vajame sinna vahele tasakaalu.
Julgus on midagi, mida me kõik aeg-ajalt juurde tahaksime. Ja samas on ta midagi, mida mõnedel tundub olevat vahest ülearugi ja teisel mitte sugugi. Ent…
Võta üks paberileht või arvutiekraanil tühi kirja fail ja kirjuta sinna rasvase ja suure kirjaga: ÄRA TÕUSE PÜSTI.
Kui enamikule meist on siht lihtsalt kriis üle elada, siis umbes kolmandik tuleb praegusest eriolukorrast välja tugevamana kui nad olid kriisi tekkides. Kes meist on seal kolmandiku sees, sõltub meie endi valikutest.
Mõnikord ajab ikka närvi, miks teised inimesed niikaua mäletsevad. Nämmutavad, jokutavad, jauravad, kurdavad. Miks nad ometi kord edasi ei lähe?
Ootamatutest ja suurtest tagasilöökidest ei vii meid läbi trimmitud efektiivsus, sügav sisekaemus või erakordne tahtejõud. Jamadest viib läbi vastupanuvõime. Ja selle kasvatamine võiks olla hetkel inimestena meie olulisim siht.
See on tipptegijate Püha Graal. Mida pidevalt otsitakse. Ja vahel ka leitakse. Ent mis tundub olevat midagi õnne sarnast - mida rohkem selle leidmisega pingutatakse, seda kaugemale see kipub nihkuma.
Pole midagi uut siin päikese all. Mobiiltelefonid, videokõned, allveelaevad, inimese jalg Kuul või tablettidega psüühhika mõjutamine - need ja veel palju asju on kõik juba ammu ette ennustatud.
Ausalt öeldes tekitab enda kohta aasta aruande kirjutamine ja selle avaldamine veidi veidra tunde.
See pole tegelikult väga üllatav. Ning õhtumaades, sh Eestis on see eriti laialt levinud. See on igatsus kestva ja püsiva enesekindluse, õnne ja rahuolu järele. Ning kahjuks, õigemini õnneks on see illusioon.
Tagasilöögid on elu paratamatu osa ja igatsus stabiilse, ühtlase ja igikestva rahulolu ja õnnetunde järele on küll mõistetav, ent ehk ebamõistlik uskumus. Ent sama ebamõistlik on endale veel ise tagasilööke juurde tekitada.
Pole vist vaja kirjeldada, milline näeb välja ülekoormatud juht - töötagu ta organisatsioonis mistahes tasemel, alates eesliini tiimiliidritest kuni tippjuhtideni. Me oleme seda kõik näinud, tõenäoliselt enamus juhtidest ka isiklikult kogenud.
Mida varem me “oma ande”, oma teemaga tegelema hakkame, seda kaugemale jõuame. Tippjalgpallur ja -tennisist alustab ikka juba lasteaias, 8-aastasena klaveri mängimist alustades võib juba hilja olla ja 20ndates või suisa 30ndates oma teemani jõudmine on… noh, siis on juba kõik teised ammu eest läinud. Või kas ikka on?
Oled sa kunagi läinud närvi, kui keegi on laua- või kaardimängus sind võitnud? Oled sa kunagi tundnud kerget ärritust, kui sinu kolleegi avalikult kiidetakse? Oled sa mõnikord teinud oma töö ära kiiresti ja sellest ka avalikult teada andnud - lihtsalt seepärast, et olla esimene?
Aastaid tagasi kuulasin Vikerraadiost jutusaadet toona juba elusügisesse jõudnud kuulsa Vene näitlejaga, kes vastas küsimusele - millal teil tekkis tunne, et olete teel millegi olulise poole, et teist võib saada suur näitleja - nii: sel hetkel, kui lõpetasin ajalehtedest teatrikriitika lugemise.
Täna ei tulnud üldse välja, ma olen ikka nii kehva selles, on jutt, mida mõtlevad või ka ütlevad päris mitmed pärast soorituse tegemist. Ka tippjuhid. Ka tippsportlased. Õigemini - eriti tippjuhid ja tippsportlased.
Kas sa oled näinud oma valdkonna tipptegijat, võiks öelda ka oma selge ja nähtava kirega inimest… kelle elus valitseks tasakaal?
Kujuta ette, et oled ruumis, kus sinu ees laual on jääkuubik. Ruumis on -5 kraadi. Suu kaudu hingates näed oma hingeauru. Jääkuubik laual näeb välja just sobiv, et teda panna jahutama head värskendavat jooki. Ja siis hakkab ruumis soojemaks minema…
Meile meeldib mõelda endast kui ratsionaalsest olendist, kes teeb oma otsuseid ja annab hinnanguid ikka kaalutletult ja läbimõeldult. Ja see on tõsi… siiski üsna vähestel kordadel.
Mentaalset tugevust peetakse olenemata valdkonnast, spordist ja ärist kuni poliitikani, olulisimaks võtmeteguriks edus. See, mis meie peades toimub, võib määrata isegi kuni 50-80% edukusest, viitavad erinevad uuringud kõik samasse suunda.
Sõprade ja nende peredega vana aastat ära saates ja uut tervitades näitas sõber Facebookis kulutulena levivat klippi. Kus kümmekond vene meest laulsid surmtõsiste nägudega: see oli raske aasta.
"No mis aasta see siis ka oli?" küsime mõnikord endalt ja teistelt jõulude ja uue aasta lähenes või ka vahetult enne 31. detsembri kesköö rakettide kõminat. Vastata võib mitut moodi - võib rehmata käega ja paugatada midagi emotsionaalset. Ent võib ka teisiti.
See oli vist selle suve kõige palavam päev. Küllap ka osaliselt seepärast oli Saaremaal, minu maakodu lähedal asuvas Asva viikingite külas üsna kesiselt külalisi. Sellist keskpäevast põrgukuumust on mõistlik vältida. Aga noh, lastele on selle seletamine ehk mõnikord sama nagu - sobivat kujundit palavale päevale otsides - hane selga vesi.
Tahtmise ja tegemise vahel on kuristik. Ja neid kahte ühendab julgus. Ning julguse puudumine on päris levinud vabandus, miks mingeid asju tegemata jäetakse.
Miks mõned inimesed saavutavad kõrvalt vaadates erakordseid tulemusi, olgu töötaja või sportlase või ka lapsevanema rollis? See küsimus tuleb mulle pähe pea iga kord, kui loen-kuulen jälle mõnest tippsaavutusest mistahes valdkonnas.
Ehkki enamikel elu hetkedel tundub, et aeg töötab meie vastu, siis mõnikord - kahetsusväärselt harva küll - tundub, et ta on siiski meiega samal pool rindejoont. Näiteks siis, kui sinu juurde jõuab just õige raamat õigel ajal.
Me oleme intelligentsete elukatena erkordselt leidlikud. Loovusest meil puudu ei tule. Kui on vaja leida põhjus, miks ühte või teist ambitsioonikat eesmärki või olulist harjumuse muutust teha ei saa.
On üldtuntud teadmine, et tipptegijaid mistahes valdkonnas käivitab ja hoiab käigus rahulolematus. Rahulolematus enda, mõnikord ka teiste tegemistega.
Mis mõttes? Kuidas siis nii? Kulmud kerkisid, kui julgesin ühel juhtide koosviibimisel muuhulgas märkida, et see, kui inimesed ei kipu vastutust oma töö ja tegemiste eest võtma, võib olla vähemasti osaliselt ka juhtide endi teene.
Eks see ole vast selline üldteada tõdemus, milles sageli on ka tõetera sees. Et harjumuste muutmisel enim kasutusel olev alustamise aeg on… homme. Täna ei saa, sest… täna pole nagu seda õiget motivatsiooni, tunnet peal.
Oled endale lubanud käia kolm korda nädalas jooksmas. Või mitte avada nädalavahetusel tööarvutit. Või teha iga nädal oma inimestele ülevaate sellest, kuidas meeskonnal tervikuna läheb. Ja siis saabub tegemise ja otsustamise hetk ja… sa tunned, kuidas õige valiku tegemise raske koorem vajub su õlgadele. Ning sagedamini kui tahaks - sa ei täida endale antud lubadust.
Toksilised, mürgised töökeskkonnad. Me oleme kõik nendest kuulnud ja nii mõnigi meist on neid ka ise kogenud. Ja pea alati tekib kõrvalseisjatel - ja mõnikord ka inimestel seal katlas keedes - küsimus: miks ta sealt siis ära ei lähe?
Me ei ole need, millest me unistame, mida tahame saavutada ja ära teha. Me oleme need, mida me teeme.
On üks jutt, mida räägitakse üha uuesti ja uuesti konverentsidel, seminaridel, koolitustel, raamatutes, juhtimisejuttudes. Et nn millenniumi põlvkond, noored on kuidagi sootuks teised inimesed, kellele peaks töötajatena kuidagi hoopis teistmoodi lähenema.
See on ju ilmselge ning me teame seda kõik. Selleks, et olla edukas, tegele pigem vähemate teemadega. Ja tegelikult on see ainult pool edukuse valemist.
Mõnikord ikka meil kõigil kihvatab. “Vaata, milline sa ise oled!” tahaks vastata … ja vahest kahjuks vastan ka. Teiste süüdistamine on midagi, mida me kõik taunime. Ja mida me kõik, vähemasti enamus meist, ikka teeb. Miks?
Sündmus või teine inimene pole see, mis meis emotsioone tekitab. Närvi ajab, ärritab või siis hoopis rõõmustama panevad meid meie mõtted ja uskumused sellest sündmusest või inimesest.
Kohe-kohe, järgmise nädala alguses esmaspäeval pidavat saabuma ülemaailmne selle aasta kõige kurvem päev.
Igas inimeste grupis on üks sitapea. Kui sa enda ümber vaadates ühtegi ei näe, siis see tähendab, et see oled sina. Nii on öelnud üks tore USAs elav koomik. Ja nagu igas naljas, selles võib olla terake tõtt.
Kumb on parem tuleviku ennustaja - inimene või masin?
Oled sa kunagi siili silitanud? Nojah, vaevalt. Okkad ja puha. Mina ka ei ole. Pärikarva(-okast) silitamine ei peaks ju liiga valus olema, ehk on see isegi mõnus tunne. Ent mis tunne oleks silitada siili vastukarva, vastuokast?
10 aastat tagasi astusin Maakri tänaval Postimehe kontori hoonest välja, läksin Stockmanni ja ostsin koju süüa. Ei midagi erilist, midagi leiva peale ja järgmise päeva lõunaks.
See oli kaheksa aastat tagasi, kui tegin koos Rootsi kolleegiga rahvusvahelise ettevõtte juhtide eestvedamise programmi. Programmi raames täitsin koos osalenud juhtidega mitu psühhomeetrilist testi, mis puudutasid minu käitumist, hoiakuid, isikuomadusi. Ja selgus mitu toredat asja. Ja selgus ka mitu mitte-nii-väga toredat asja.
Kas tead, mis on inimeste poolt enim nimetatud negatiivne tunne? Ilmselt aimasid - kahetsus.
Kui sul palutaks olla 15 minutit iseendaga, oma mõtetega. Lihtsalt istuda diivanil, ilma televiisori, ilma muusikata, võimaluseta kellelegi nutitelefonis sõnumit saata või Facebooki sirvida. Tunduks see lihtne ja mõnus? Või tekitaks see hoopis ebamugavustunnet?
Avaneb uks ja nagu eikusagilt ilmub minu lauale mingi paber. Ja siis mingi aja pärast jälle läheb leheke jälle edasi kuhugi. Miks seda vaja on, mis selle paberi eesmärk on või ka milline peaks olema minu osa sellega tegelemisel, jääb sageli selgusetuks.
See on midagi, mille järele enamik meist, kasvõi aeg-ajalt, igatsevad. See on see, mida üritatakse meis tekitada lapsest saati - mõnikord on tulemus küll kahjuks vastupidine soovitule - ja mille puudumine on üks enimlevinud põhjuseid, kui me oleme õnnetud.
Oled sa kunagi teinud midagi, mida pärast kahetsed? Öelnud midagi, mille pärast hiljem on piinlik? Kui oled, siis pole vaja muretseda - oled heas seltskonnas. Seda on teinud üle 99% inimestest. Sellisel juhul tuleb sulle ka tuttav ette see tegelane, kellest nüüd juttu tuleb - ahvist meie endi sees.
Mis oleks kui võtaks vastutuse kõige eest, mis sinuga elus juhtub? Jah, justnimelt, lugesid õigesti. Kõige eest. Mis sinuga juhtub.
Miks on nii, et osa inimesi tunduvad olevat über-edukad pea kõiges, mida teevad ja suur enamus meist ülejäänutest maadleb igapäevaselt sellega, et pead vee peal hoida?
“Just do it!” ehk “Hakka pihta!” või “Tee ära!” kõlab ühe toreda sporditarvete firma slogan. Ja see on ka sageli see, mida ütleme, motiveerimaks ennast või teisi muutusele-tegudele. Tajumata, et see on üks kasutumaid soovitusi, mida endale või teistele öelda.
See oli Edwin Mosese jaoks tavapärane rutiin. Kõigi aegade kuulsaim ja tituleerituim 400 meetri tõkkejooksja külastas 1988. aasta Souli olümpiamängudel mõni päev enne oma starti staadioni, jalutas riietusruumist soojendusväljakule, sealt edasi staadionile, pani tõkked maha, viskas soojendusdressi seljast ja tegi rajal mõned kiiremad liigutused. Et füüsiliselt tunnetada ja kinnistada ettekujutust sellest, mis teda päris stardis ootab.
Maailm pole must-valge. See veidi klisheelik ütlus vastab vast harvades kohtades veel paremini tegelikkusele kui teemades, mis on seotud inimeste ja juhtimisega.
“See oli sama nagu seotaks parem käsi selja taha kinni ja peaksid kõiki tegevusi vasaku käega õppima hakkama.” Nii kirjeldas maailma ühe suurima ja tuntuima konsultatsioonifirma Boston Cunsulting Group’i (BCG) partner eksperimenti, mille käigus paluti konsultantidel võtta üks päev nädala sees töölt vabaks.
Ikka ja jälle - nagu ka eelmisel nädalal - kohtan inimesi, juhte, kelle suurim soov ja igatsus on “panna inimesed ühte moodi aru saama”. Või "panna ühte moodi mõtlema." Ja nad on sageli üsna ehmatanud, pettunud - vahest ka ärritunud - kui neile öelda: see on võimatu ülesanne.
Kas vastab tõepoolest tõele, et nn mürgised inimesed meie ümbert võivad oluliselt ja otseselt mõjutada ka meie endi heaolu? Ja õigupoolest, kes need mürgised inimesed siis on? Nojah, ja kui see kõik tõele vastab, mida siis teha?
Põrgus on kolm katelt. Ühes on juudid, teises venelased, kolmandas eestlased, räägib tuntud anektoot aastate tagant. Juutide katla juures on kõva valve, sest nii kui üks välja pääseb, aitab ta teised ka välja. Venelaste katla juures on valve väike, nad ju üldiselt armastavad sooja kohta. Eestlaste katla juures pole aga üldse valvet, sest kohe kui üks hakkab välja ronima, kisuvad teised ta sisse tagasi.
No nüüd kindlasti keegi ütleb seda, mõtlesin eelmisel nädadal ühte grupicoachingut tehes. Teemaks oli tunnustus, selle mõju erinevatele inimestele. Ja ei läinud mööda palju aega, kui juba üks vanem härrasmees nentiski kõiketeadval ilmel: kiida lolli, loll rabab edasi.
Mina ikka imestan. Jätkuvalt. Juba aastaid. Kuidas mõned täiskasvanud inimesed - ja mul on päriselt konkreetsed näod silme ees -, kes kodus saavad enda ja oma pere elude korraldamisega suurepäraselt hakkama, muutuvad töökoha uksest sisse astudes piltlikult öeldes abituteks lasteks.
Kas teadsid, et võttes ette muutuse on sul suurem tõenäosus ebaõnnestuda kui õnnestuda?
Eestis on vähe tippjuhte, kes nii selgelt esindaks ühte arhetüüpset, nartsissisti kalduvustega, ent erakordselt tegusa juhi tüüpi. Ta on pea parimas tööeas, juhib suurt ja väga tuntud organisatsiooni ja on oma vallas absoluutne superstaar.
Kas tead, mis on vahet pessimistil ja optimistil? No lisaks sellele naljale, et kui pessimist ütleb, et asjalood on hullud, siis optimist on kindel, et saab veel hullemaks minna…
Veiko istub meeter-poolteist minu vastas üle laua, silmis valulik pilk. Ta on suure firma tippjuht, tema kuupalk on päris mitmekordne Eesti keskmine ja pea igal aastal kukub tema kontole kopsakas aastaboonus veel lisaks. Ta elab ruumikas majas Viimsis, rendib majaosa Hispaania päikeserannikul (kuhu ta jõuab liiga harva) ja talle ei meeldi lennata turistiklassis. Ent hetkel, just praegu, on ta silmis valulik pilk.
Stress - tema kahjulikus vormis on laias laastus taandatav kahte tüüpi nähtustele, väidavad teadlased. Ühed on seotud minevikus toimunud sündmuste, valikute kahetsemisega ja teised tuleviku pärast muretsemisega. Ja meelele ja mõistusele hullemad tunduvad olevat need esimesed.
Oleme jõudnud tõejärgsesse ajastusse. Meil on vuhistav Trump, vassiv Brexit ja üha suurem hulk kodumaiseid “tõekuulutajaid”, kes oma populaarsuse nimel viskavad hagu alla inimeste kõige sügavamatele hirmudele. Ja pooltõdede ja suisa valede kuulutajad ei eksi ühes - hirmul on tõesti suured silmad, kinnitab ka teadus.
Olen sel aastal jälle lugemise hoo sisse saanud ja tänu sellele kogenud mitmeid rõõmsaid “ahhaa” ja “ohhoo” hetki. Toon sinu ette minu lõppeva aasta lugemislaualt 9 raamatut, mis jätsid jälje ja mida soovitan kindlasti sullegi.
Nad ei suutnud eristada olulist ebaolulisest. Nad lasevad ennast kergelt eksitada. Nende aju on hõivatud tunduvalt suurema osaga, kui oleks vaja konkreetse ülesande tegemiseks. Ja nad väsivad kiiresti, piltlikult väljendudes on nad mentaalselt inimvared.
Talendiga jõuad kaugele. Ent visadusega jõuad kaks korda kaugemale.
Mul on üks tuttav tippjuht, keda seaksin iga kell eeskujuks enamikule Eesti juhtidest. Võiksin loetleda neid oskusi ja tegevusi, mida ta siis juhina omab ja teeb - ja ta teeb paljusid asju tõesti hästi. Ent võib-olla märkimisväärseim n.o oskus on tal järjepidev iseenda arendamine. Ja seda teeb ta, erinevalt jällegi levinud tavaarusaamast lähtudes, keskendudes oma nõrkuste arendamisele.
No talle on looduse poolt ikka kõvasti antud! Olen kuulnud seda ütlemas mitmeid treenereid (kahjuks mitte alati minu kohta :-)) ja mis seal salata, ka ise nii mõelnud. Mõnele on antud jooksugeen, mõnele juhigeen ja mõnele koka geen.
Kui sul oleks vaja minna arsti juurde ja sul on valida - kas lähed arsti juurde, kes on töötanud omal alal 10 aastat või siis paned aja kinni teise arsti vastuvõtule, kes on töötanud 5 aastat - siis kumma juurde läheksid? Tavamõistus ütleb, et mida pikem kogemus seda parem arst. Ja ometigi on suur tõenäosus, et sellisel puhul oled valinud kehvema arsti.
Ma tahaksin puhkuse ajal sõita kindlasti Saaremaale, aga vist ikka ei jõua. Ma tahan kindlasti selle raamatu läbi lugeda, aga mul tegelikult pole aega. Kui mul oleks rohkem aega, raha, oskusi, mõistust (loetelu pole kaugeltki täielik), küll siis teeks.
1789. aastal tegi arst nimega Joseph-Ignace Guillotin ettepaneku lõpetada koledad rattale tõmbamised ja poomised ning võtta kasutusele hulka humaansem surmanuhtluse täidesaatmise viis - tapariist, mis sai selle looja järgi nimeks giljotiin. Ajaloo vingerpussina oli giljotiini üks esimesi ohvreid aga kungingas Louis XVI - üks uue tapamasina loomise initsiaatoreid.
“No ta võiks tiba rohkem oma lubadustest kinni pidada ja asjad õigeks ajaks valmis jõuda.” Jutt on ühest tippjuhist ja rääkijaks tema kolleeg samalt tasemelt.
“Ma olen laisk”. “Ma annan liiga kergelt alla”. “Ma ei ole piisavalt tark”. Neid ja nende sarnaseid lauseid oleme vist kõik endale öelnud.
Hea juht on karismaatiline, inimeste inimene, suhtleb vabalt suurte gruppide ees ja sees, osaleb diskussioonides, tal on kohe ja alati olemas oma arvamus. Oskused ja isikuomadused, millega head juhti kirjeldatakse - nii meedias, koolitustel kui rahvasuus - ei jäta kahtlust: hea juht peab olema ekstravert!
Kas teadsid, et igast 10st suitsetamise maha jätnud inimesest 8 hakkab uuesti tõmbama? Või et 90% südameopratsiooni läbinutest on kahe aasta möödudes samade end kahjustavate elukommete juures tagasi. Või et 20st dieeti pidanud inimesest 19 on suutnud mõne aja möödudes lahti saada küll oma rahast, ent mitte kilodest.
Keegi on kusagil öelnud, et 90% inimeste vahelistest jamadest tuleneb viletsast kommunikatsioonist.
