Tänase EPLi vahel ilmus miskit lisaleht, millesse ka rutakalt artikli lubasin kirjutada. Ja lubaduse ka täitsin, siin see tükk on:

Eesmärgitu koolitus laseb huupi

Koolitus võib tähendada palju asju, kuid on paar asja, mida koolitus kindlasti ei ole. Ta ei ole imerelv, mis kõik probleemid korraga lahendaks ja juhi eest kõik töö ära teeks.
Eelneva mõistmine või mittemõistmine on hea eeldus koolituse kasulikkuse adekvaatseks hindamiseks. Julgen ka väita: kahetsusväärselt suur osa koolitustest on tegelikult ettevõtja raha raiskamine. Miks? Sest suurel osal koolitustel puudub eesmärk, mõte, kontekst. Probleem pole niivõrd nende sisus. Puudu on vastus küsimusele: mida koolitusega tahan saavutada, millist muutust peab koolitus aitama läbi viia? Konkreetselt. Küsimusele peab vastust teadma eelkõige organisatsiooni juht.

Kui koolitusel puudub eesmärk, kui ta pole osa mingist teadlikult soovitud muudatusest, siis võib juhtuda, et ka koolituse mõju on olematu. Ka koolituste puhul kehtib ütelus: sa saad seda, mida tellid. Kujuta ette, et hakkad täpsust laskma. Sinust mõnekümne meetri kaugusel on märklaud, kus keskel on 100 punkti, iga järgmine ring väljaspoole tähendab 20 puntki võrra kehvemat tulemust. Selle asemel, et rahulikult ja innaroselikult (Inna Rose on üks läbi aegade edukaim Eesti laskesportlane) sihtida ja tulistada 100 punkti peale, haarad kauboi kombel puusalt revolvri ja kukud kõmmutama. Milline on tõenäosus puusalt tulistades, et saad pihta 100-le? Mitte just liiga suur? Samas umbes nii koolitustele aeg-ajalt just vaadatakse – teeme koolituse koolituse pärast, ja mõnikord võime isegi huupi pihta saada! Katse-eksitus meetodil koolituste tegemine on üsna kulukas viis õppimiseks.

Koolituste mõju on harjutud pidama positiivseks. Ja nii see reeglina ka on, päevaks või paariks saab osaleja välja töökeskkonnast, koolitusiruumis tunduvad probleemid oluliselt lihtsamad ning emotsionaalne laetus koolituse lõpuks on peaaegu et kindel. Ent kui koolitusel õpituga, iseenda või ka teistega kokkulepituga midagi päris elus peale ei hakata, kui õpitut päris tegevustesse sisse ei kirjutata, siis võib see mõju pöörduda negatiivseks. Kui koolitus jääb vaid üheks järjekordseks toredaks paaripäevaseks äraolemiseks, võib hoiak koolituse ning ka õppimise suhtes muutuda „ah, püüti jälle mingit jama pähe määrida“ suhtumiseks. Eelhoiaku olulisust õppimisel on raske ületähtsustada.

Koolitusi telllides on hea meeles pidada, et koolituse mõju mingi uue tegevuse ära õppimisel on vaid 10%. Konkurentsitult suurim osa uue tegevuse ära õppimisel, tublisti üle kahe kolmandiku, on ise tegemisel. Ning ülejäänud umbes 20%se tüki eest vastutab juht, tema toetus inimesele. Seega saab koolitus kiirendada muutust, ajada seda konkreetsemalt soovitud suunda, tõsta motivatsiooni, lihvida oskusi jne. Kuid koolitus ei asenda ise tegemist ja juhi tööd. Kui inimesel on kaks kõrgharidust majanduse ja äri valdkonnast, siis, olemata töötanud päevagi päris ettevõttes, kas ta võib öelda, et ta on suurepärane ärijuht? Nn Vene ajal populaarne Karl Marxi ütelus: praktika on tõe kriteerium, kehtib aegade muutusest hoolimata.

Kui palju peaks koolituse eest maksma? Lihtne vastus on: oleneb sellest, mida sa tahad. Sest seda sa ka reeglina saad. Kui sa tahad, et toimuks midagi koolituse taolist, kindla eesmärgita, teadliku muutuseta, siis ma liiga suurt summat ei soovita investeerida. Ja teistpidi, kui oled teadlik, millise muutuse peaks koolitus esile kutsuma ning see muutus on sinu organisatsiooni TOP kolme projekti seas, siis soovitan ka sellesse tõsiselt suhtuda. Mis tähendab ka kindlasti suurema summa investeerimist.
Marketingiguru Seth Godin, kellel on ka eesti keeles ilmunud mitmeid häid raamatuid (Lilla lehm, Nõusolekuturundus), kirjutab oma blogis: kui sa teed 4% vähem, siis sa ei saa sa lihtsalt 4% võrra väiksema tulemuse. Vaid võid saada 95% võrra väiksema tulemuse. Asenda Godini sõna „teed“ sõnaga „panustad“ (kas rahas või ajas) ja küsi endalt uuesti: kui tähtis sinu jaoks on, et muutus õnnestuks 100%liselt?

Üks oluline asi veel. Küsimus, miks üldse koolitada, võrdub minu jaoks küsimustega, miks üldse uusi asju tegema õppida ja miks peab muutuma? Pole vast mõtet pikalt rääkida elupõlisest õppimise vajadusest, üha kiirenevast elutempost, sellest, et edukamad (igas mõttes) inimesed ning organisatsioonid on need, kes õpivad kiiremini, ja muust taolisest. See on kõigile silmaga näha ja käega tunda. Piisab ehk vaid ühest tõdemusest: maailm on täpselt selline, nagu sa arvad, et ta on. Kui olla veendumusel, et muutuda pole vaja, siis on ka see täitsa hea seisukoht. Ainult, et siis peaks olema ka teadlik sellest, et valikuid tehes kaasneb ka vastutus. See tähendab ka vastutust oma ebaedu pärast.

Jaga:

Veel lugemist