560. aastal enne kristliku aja arvamist sai Lüüdias, tänapäeva Türgi aladel asuvas impeeriumis, kuningaks väidetavalt muinasjutuliselt rikas Kroisos (meie keeli ikka seesama Kröösus). Et teada saada, kes on tolle aja parim prohvet, saatis Kroisos oma saadikud seitsme maailma tuntuima oraakli juurde. Et need siis kõik ühel ja samal päeval küsiksid: mida kuningas sel päeval teeb? Ning täpseima vastuse andis Delphi oraakel, kelle sõnul valmistas kuningas sel päeval lamba-kilpkonna hautist. Nii oligi selle kulinaarse sõnumiga usaldus loodud…

Ja siis tuli päris küsimus. Kroisos küsis oraaklilt, kas ta peaks ründama Pärsia riiki. Oraakel vastas: kui sa ületad jõe, saab suur impeerium hukka. Kroisos ründaski ja… kahjuks oli tema impeerium see, mille pärslased lõpuks vallutasid.

 

Allpool 10+1 asja, mis minu arvates võiks 2016. aastal juhtuda. Ning mis võiksid, erinevalt Delphi oraakli soovitusest Kroisosele, aidata teha paremaid otsuseid 🙂

1. Töö kolib virtuaali ja kindel tööaeg kahaneb

Töö olemust muudavad kaks suurt ja jätkuvat trendi. Esiteks, meeskonnad muutuvad üha virtuaalsemaks. Arusaam, et koostööd peab tegema pidevalt ninapidi koos, et füüsilise kohaloluga koosolek on ülim koostöö tegemise vorm, et me saame head meeskonnatööd teha ainult siis, kui üksteist näeme ja käega katsuda saame, on veidi kõikuma löönud. Jah, meeskonnatöö on endiselt oluline ja tema roll kasvab. Ent meeskonnatööd saab teha ka virtuaalselt. Seda enam, et aega füüsiliseks kokku saamiseks on üha raskem leida.

Ja teiseks, unusta 40 tunnine töönädal. Unusta eraelu ja tööelu lahusus. Me teeme üha rohkem tööga seotud asju siis… kui me neid teeme. Mõnikord tähendab see 30 tundi nädalas, mõnikord, kui vaja, ka 50 tundi nädalas. Töö eeldab paindlikkust, nii tööandjalt ja kui töötajalt ja see muudab seda, kus ja millal me tööd teeme, kuidas tekib tulemus ja milles me tööandjaga kokku lepime.

 

2. Tekib kohustuslik sportlik lõunapaus

Sel aastal jõuab ka rangeimatele riigi finantsistidele kohale, et töötajate tervis on firmade kaalukaim vara. Meil ei ole võimalust pikaajaliselt edukas olla strateegiaga “kurname inimese tühjaks ja võtame uue”. Ja nii võtab sel aastal Riigikogu lõpuks vastu seaduse, mis vabastab erisoodustuse alt firmade kulutused töötajate tervisele. Tervise Arengu Instituudi uuringu järgi on eestimaalaste tervisesportimise kasv viimase 10 aastaga olnud korralik – kasv ligi 25%, st 36-37% inimestest teeb 2 või enam kordi nädalas trenni – ent ülespoole ruumi on veel kõvasti. Ning veel – pane tähele, Eestis kuuleme veel sel aastal firmast, mille töötajatele on antud tööandja poolt range soovitus, et mitte öelda kohustus, pidada aktiivset lõunapausi – käia jalutamas, spordiklubis või ka mediteerida.

 

3. Nutivahendid haagivad inimese külge

Meil on juba telefonid, tahvlid, arvutid. 2016. aastal tekib üha enamatele meist käe, jala ja jumal-teab-kuhu külge nutiseade. Apple’i kell pole enam uudis, nagu ka tema konkurentide samasugused vidinad. Lisaks veel terve hulk igatsorti randmevõrusid, sammulugejaid, GPSiga varustatud pulsimonitore. Mis kõik mõõdavad midagi ja saadavad kuhugi. Ning mille andmeid hakkame üha enam nägema julgemate Facebooki (või mõne muu sarnase sotsiaalmeedia keskkonna) postitustes.

 

4. Verevaene presidendivalimiste aasta

Poliitikas saab aasta sündmuseks presidendivalimised. Mis kujuneb aga kahjuks veidi verevaeseks ürituseks. Sest asjad on otsustatud sisuliselt siis, kui Reformierakond on lõpetanud avalikkuse ees nimede testimise ja teinud oma otsuse. Sotsid saavad tasuks toreda auhinna, näiteks tollesama firma töötajate sportimise maksuvabastuse (mille saamist nad eitavad viimse veretilgani), IRL on rahul, et teda pole koalitsioonist veel välja vahetatud. Keskerakond tõmbab aga jälle saba jalge vahele ja ei esita Edgar Savisaart presidendikandidaadiks – sest kaotus on liiga tõenäoline ja isiklikult liiga valus taluda. Parem mitte riskida.

 

5. Levib arusaam stressi kasulikkusest

2016. aasta saab murranguliseks, mil paljud inimesed – tõsi, mitte kõik – mõtestavad enda jaoks ümber stressi olemuse. 2012. aastal tehti USAs stressi puudutav uuring, mis võttis kokku 90ndate lõpus kogutud terviseandmed. Uuriti kahte asja: inimeste stressitaset ja seda, kas nad usuvad, et stress mõjutab nende tervist. Tulemused olid pehmelt öeldes üllatavad. Jah, 43% võrra suurenes varajase surma tõenäosus inimestel, kes teatasid, et neil on mõõdukas või kõrgenenud stress. Ent seda ainult siis, kui nad ise uskusid, et stress on nende tervisele kahjulik! Paradoksaalselt aga need, kelle stressitase oli kõrge, ent kes ei uskunud, et see mõjutab oluliselt tervist, elasid tegelikult isegi kauem kui kerge või olematu stressiga inimesed. Miks? Sest nad uskusid, et stress, ehkki paljudel juhtudel kahjulik, ei ole seda sugugi alati. Veelgi enam, nad uskusid, et stress võib paljudel juhtudel ka kasulik olla – see aitab keskenduda, end kokku võtta, rasketest juhtumitest õppida. Ning üha enam tuleb selle kinnituseks päevavalgele ka fakte ja teadmisi (kui teema huvitab, siis loe näiteks Kelly McGonigali raamatut “The Upside of Stress”). Elu koosneb sööstudest ja ei ole ühes olekus kestev maraton!

 

6. Eesti on jälle kuldmedaliriik

Selle aasta augustis võivad kõik need, kes seni on öelnud, et neil on häbi olla eestlane, kõhklematult hüüda: olen uhke, et olen eestlane! Sest üle kaheksa aasta saame taas hõisata, et taas üks eestimaalane on võitnud olümpiakulla. Tõenäoliselt juhtub see pigem mõnel alal, millel medalivõit polekski ehk niiväga suur üllatus – maadlus, vehklemine, tõstmine. Ent sekka toovad Eesti sportlased Riost koju ka veel paar-kolm kahvatumat medalit – Rasmus Mägi üllatab ennast ja teisi, nagu ka sõudjad ning purjetajad. Ja me oleme uhked!

 

7. Töökohad kaovad, ent vaid füüsiliselt

Üks USAs tehtud prognoos räägib sellest, kuidas töökohad kaovad. Füüsiliselt. Kui 1985. aastal oli tööpinda ühe töötaja kohta 35 ruutmeetrit, siis 2020. aastaks prognoositakse selle vähenemist kolm korda ehk 13 ruutmeetrini inimese kohta. Veel enam, 60% kontoritöötajatest ei kasutagi talle ette nähtud tööruumi. Trend, mis mõjutab tulevikus ja ka praegu juba Eesti kontoritöötajaid. Avatud kontoritest loobutakse, ruume tõmmatakse kokku ning võtmesõna on mitmekesisus. Mõnedele meeldib töötada segamatult “kuubikutes”, mõnele baarileti laadse laua taga, mõnele aga sohval. Ja see soov võib ajas muutuda. Seega lisaks sellele, et üha enam inimesi hakkab osaliselt või täielikult kaugtööd tegema, muutuvad ka n.ö töökontorite ülesehitused – et seal oleks võimalus segamatult tööd teha ja samas mõnusalt lounge’is teistega hängida.

 

8. Kas sina oled juba plaati välja andnud ehk ühisrahastamine

Ühel pool inimesed, kellel on raha (ei pea isegi väga palju olema). Ent ideed ja teostajat pole. Teisel pool inimesed, kellel on ideed ja tahe teostada. Aga raha pole. Kokku hakkavad nad üha sagedamini saama ühisrahastuse platvormides. Me saame juba praegu investeerida ühisrahastuse korras kinnisvarasse, idufirmadesse, kultuuriprojektidesse. Crowdestate, Fundwise, Hooandja jt on aidanud toredasti kokku viia raha ja idee ning teostuse. Loogika töötab nii äris kui heategevuses. Ja see levib. Kiiresti.

 

9. Tulemusjuhtimises murdub jää

Lõpuks ometi murdub sel aastal jää ja viimasedki tulemusjuhtimise apologeedid on alla andmas. Pean silmas eelkõige tulemusjuhtimise inimeste sundjaotuse ja üksteisega võrdlemise aspekti. Üks kord aastas inimeste läbi kalibreerimise toru ajamine on muutunud selle aasta lõpuks Eestis pigem harulduseks ning peavooluks on saanud arusaam, et juhi töö inimestega kestab läbi aasta. Ja murdub ka arusaam, et inimeste panus ja tulemus jaotub nn normaaljaotusena – väike osa tippe (kes teevad “veidi üle keskmise tööd”), suur hulk keskmiseid ning väiksem osa luusereid. Ja tulemusi mõõdetakse siis võrreldes “keskmiste” tulemustega. Tegelikult, ja seda kinnitavad uuringud, jaotub inimeste panus pigem nn jõu seaduse järgi – on tõepoolest väike hulk nn hüpertulemuste tegijaid, ent nende keskmistega võrdlemine on kuritegu. Nad on võimelised tegema ka kuni 8-10 korda paremat tulemust kui keskmine. Võrrelda saab neid ainult iseendaga ja maksta neile “20% üle keskmise palka” tähendab… hmm, et ta varsti ei tööta enam selles kohas.

 

10. Saabub rahu

Aasta teises pooles saabub rahu, kooseluseaduse temaatika ja “massimmigratsioon” ei tundu enam nii erutavad. Ühelt poolt inimesed väsivad vastandumistest – kes meist ikka tahaks pikaajaliselt pidevalt konflikti ja ärevussesiundis olla. Ja teisalt – konflikti osapooli rahustavad ja ühendavad tavaliselt kaks asja. Ühelt poolt püüd teist poolt mõista. Ma usun ja loodan, et riigi juhid loobuvad “ise olete lollid” hoiakust inimeste suhtes, kelles tekitavad nii homod kui võõramaalased ärevust. Muuseas, riigi juhtide hoiaku kindlaim tõestus on inimeste faktidega üle kallamine – me veel tõestame teile numbritega! On aga fakt, et kui vastamisi lähevad usk ja fakt, siis usk tugevneb ja fakt… noh, on lihtsalt fakt, mis kedagi ei huvita. Ja õnneks, või olenevalt vaatenurgast ka õnnetuseks, meil juba on ja tekib juurde teemasid, mis meid liidavad – peamiselt peame selle eest, nagu ka varemalt, “aitäh” ütlema oma suurele idanaabrile.

10+1. Ja siis… inimesed muutuvad üha õnnelikumaks. Paratamatult

On fakt, et vananedes inimeste rahulolu ja õnnetase tõuseb. Olenemata kultuurist, ajaloost, riigikorrast. Meie ühiskond vananeb ja teeb seda üsna kiiresti. Ja ehkki vananemisel on palju varjukülgi, on sellel teatud piirini ehk ka oma positiivne pool – mida vanem on ühiskond, seda rohkem on, uskudes psühholoogiat, õnnelikke inimesi. Seega võib päris kindlalt väita, et sel aastal on Eestis rohkem õnnelikke inimesi kui eales varem.

 

Öeldakse, et ennustamine on tänamatu töö. Mulle tundub, et see vanasõna võib vabalt minna samasse tobedate vanasõnade kategooriasse, kuhu lähevad näiteks “laps räägib siis kui kana pissib” või “kes kannatab see kaua elab”. Kui positiivsest ennustusest saab isetäituv ennustus (et mitte öelda eesmärk), siis võib pärast endale ja teistele aitäh küll öelda 🙂

 

Head uut aastat ja toredaid isetäituvaid ennustusi!